Eluvee allikas
Kristluse õiged põhimõtted avavad kõigile õnneallika, mille kõrgus ja sügavus, pikkus ja laius on mõõtmatud. Kristus meis on eluallikas, mis voolab igavesse ellu. See on alaline allikas, millest kristlane saab soovi korral juua, ja see läte ei ammendu iial. EGW “Tunnistused kogudusele”
Õige motiiv teenimiseks
Oma heade tegudega ei peaks Kristuse järelkäija püüdma tuua austust endale, vaid Temale, tänu kelle armule ja väele nad tegutsesid. Püha Vaimu kaudu saab iga hea tegu tehtud ning Vaimu tuleb ülistada, mitte saajat, vaid Andjat. Kui Kristuse valgus särab hinges, on huulil kiitus ja tänu Jumalale. Teie mõtteaine ega vestlusteema ei ole teie palved, teie kohuse täitmine, heldemeelsus ega enesesalgamine. Jeesus saab ülistatud, oma mina peidetud ning Kristus ilmub kui kõik kõiges.
Me peame andma siiralt, mitte selleks, et oma heade tegudega uhkeldada, vaid kaastundest ja armastusest kannatajate vastu. Kavatsuse siirus ja südame tegelik headus on motiivid, mida Taevas väärtustab. Jumal peab hinge, mis on armastuses siiras ja kogu südamega pühendunud, väärtuslikumaks kui kuld, kallimaks kui Oofiri kuld. (Js 13:12) Me ei tohi mõelda tasule, vaid teenimisele. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Side Kristusega
Kui Kristus võttis enda peale inimolemuse, sidus ta inimkonna enesega sellise armastusesidemega, mida ei suuda ealeski purustada ükski jõud peale inimese enda valiku. Saatan ahvatleb meid pidevalt seda sidet murdma – eralduma Kristusest. Sellepärast peaksime valvama, pingutama ja paluma, et miski ei meelitaks meid valima teist isandat; me oleme ju selleks alati vabad.
Vaadakem püsivalt Kristusele, siis ta hoiab meid. Vaadates Jeesusele, oleme kaitstud. Mitte miski ei saa meid tema käest ära kiskuda. Pidevalt teda vaadeldes “meid muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim”. (2Kr 3:18) EGW “Tee Kristuse juurde”
Õigust vastu võttes
Jeesus avas inimestele Jumala halastuse; kuid halastus ei kõrvalda õiglust. Käsk kõneleb Jumala iseloomuomadustest ja sellest pole võimalik kõrvaldada ainsatki tähekest selleks, et kohandada seda inimese pattulangemisega. Jumal ei muutnud oma käsku, vaid ohverdas end Kristuses, et inimest lunastada. “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” ( 2Kr 5:19)
Käsk nõuab õiglust – õiglast elu ja täiuslikku iseloomu, kuid seda inimesel ei ole. Ta ei suuda täita Jumala püha käsu nõudeid. Kristus tuli maailma inimesena, elas püha elu ja arendas välja täiusliku iseloomu. Neid pakub Ta vaba annina kõigile, kes tahavad Teda vastu võtta. Jumal arvestab sellise inimese elu asemele Kristuse elu. Nii saab inimene Jumala halastuse tõttu andeks senitehtud patud. Kuid veel enam – Kristus varustab inimlapse Jumala iseloomujoontega. Ta kujundab inimese iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks, vaimuliku jõu ja ilu kantsiks. Nii täitub Kristusesse uskuva inimese elus käsu õigus.
EGW “Ajastute igatsus”
Uueks loodud Jumala näo järgi
“Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:17)
Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis, kuid see pole mingiks tõendiks tema pöördumatuse kohta. Kristus ütles Nikodeemosele: “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3:8) Nagu tuul, mis on nähtamatu, kuid mille toime on siiski selgesti näha ja tunda, on Jumala Vaimu toimimine inimsüdamele. Uuestisünnitav jõud, mida ei näe ükski inimsilm, sünnitab hinges uue elu, loob uue loomuse Jumala näo järgi.
Kuigi Vaimu töö on hääletu ja nähtamatu, on selle tulemus nähtav. Kui Jumala Vaim on uuendanud südame, siis tunnistab sellest elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega viia end Jumalaga kooskõlla; kuigi me ei tohi üldse loota endale ega oma headele tegudele, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm. Muutus on nähtav iseloomus, harjumustes ja taotlustes. Ilmneb selge ja terav kontrast: millised olid need enne ja millised on nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund. EGW “Tee Kristuse juurde”
