Uus võimalus eluks
Jumal on Eluandja. Algusest peale olid kõik Tema seadused suunatud elu heaks. Ent patt purustas Jumalast sisseseatud maailmakorra ja põhjustas vastuolusid. Nii kaua, kuni eksisteerib patt, on vältimatud ka kannatused ja surm. Ainult seetõttu, et Lunastaja on kandnud meie eest patu needuse, võib inimene loota pääsemisele patu kohutavatest tagajärgedest. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Helde meelsus
Helduse vaim on taeva vaim. See vaim ilmneb kõige eredamalt Kristuse ohvris ristil. Meie eest andis Isa oma ainusündinud Poja. Kristus aga, olles andnud kõik, mis Tal anda oli, andis seejärel enda, et inimene võiks saada päästetud. Kolgata rist peaks äratama igas Õnnistegija järelkäijas heldemeelsust. Põhimõte, mida illustreerib rist, on – anda, pidevalt anda. EGW “Apostlite teod”
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
