Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)

Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”

Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega.

Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata, ohustamata kõige tõsisemalt oma hinge. EGW “Suur võitlus”

Jeesuse elu ja õpetused kõnelevad täiuslikust omakasupüüdmatust teenimisest, mis on pärit Jumalast. Jumal ei ela endale. Tõsiasi, et ta lõi maailma ja hoiab seda ülal, kõneleb Tema pidevast hoolitsusest teiste eest. “Ta laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.” (Mt 5:45) Teenimise ideaal väljendus Jumala Pojas. Jeesus pidi seisma inimkonna ees, et inimesed Tema eeskuju nähes õpiksid, mida tähendab teenida. Kogu Tema elu oli teenimine. Ta teenis kõiki. Nii elas ta läbi Jumala käsud ning näitas oma eeskujuga, kuidas ka meie võime kuuletuda. EGW “Ajastute igatsus”

Juuda tempel oli ehitatud tahutud kividest. Need kivid raiuti mägedest välja suure aja-, raha- ja töökuluga ning tehti oma kohale hoones sobilikuks enne, kui nad kokku pandi, nii et hoone püstitamisel ei kostunud kirve ega vasara lööke. Jumala püha templi kive ei koguta Juudamaa mägedest, vaid rahvastest, suguharudest ja keeltest. Nad pole elutu materjal, mida tuleb haamri ja meisliga ette valmistada, vaid elavad kivid, mis kiirgavad valgust. Tõekirves on nad eraldanud maailma kivimurrust ja toonud suure Meisterehitaja, templi Issanda käe alla. Tema lihvib neid oma töökojas, milleks on maailm, et kõik teravad servad ja kõverused saaksid kõrvaldatud ning nad oleksid Jumala tõega taotud, raiutud ja tasandatud, lihvitud ja puhastatud, valmis täitma oma kohta Jumala vaimulikus templis, et nad võiksid kasvada pühaks Jumala templiks.

“Laske endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.” (1Pt 2:5) Me oleme praegu Jumala töökojas ning meie aulisse templisse sobitamise protsess toimub neil prooviaja tundidel. Me ei saa olla praegu ükskõiksed, hooletud ja muretud ning keelduda patust pöördumisest, vaid me peame surema oma iseloomupuudustele ning lootma saada puhtaks ja pühaks ning meie iseloom peab saama vormitud palee jaoks sobivaks. Kui Kristus tuleb, siis on liiga hilja püha iseloomu hankida. Praegu on ettevalmistusaeg, nüüd on aeg, mil peame laskma oma puudused kõrvaldada. Nüüd on aeg, mil meie patud peavad minema kohtu ette, saama tunnistatud ja kahetsetud ning meie nimede taha peab kirjutatama andestus. EGW “Pilk ülespoole”