Rahu tuleb Kristuselt
“Õndsad on rahunõudjad.” (Mt 5:9) Kristuse rahu tuleneb tõetundmisest. Rahu on kooskõla Jumalaga. Maailm on vastuolus Jumala käsuga, patused on vastuolus Loojaga ja lõppkokkuvõttes vastuolus üksteisega. Kuid Laulja ütleb: “Sinu käsuõpetuse armastajail on suur rahu ja nad ei komista mitte!” (Ps 119:165) Inimlikud pingutused üksikisiku või ühiskonna õilistamiseks nurjuvad, sest need ei muuda südant. Ainus jõud, mis võib luua ja säilitada tõelist rahu, on Kristuse arm. Kui arm leiab sissepääsu südamesse, kõrvaldab see himud, mis põhjustavad tüli ja lahkarvamusi. “Kibuvitste asemel kasvavad küpressid, nõgeste asemel kasvavad mürdid” ja elukõrb “hõiskab ja õitseb nagu liilia!” (Js 55:13; 35:1) EGW “Ajastute igatsus”
“Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved! Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke!” (Js 35:3.4)
Meenutus Eedeni aiast
Eedeni aias oli patuta inimpaar Jumala isaliku hoolitsuse all, kuid nad olid samas õpilased kõiketeadja Looja koolis. Inimesed lävisid inglitega ja said suhelda Loojaga ilma lahutava vaheseinata. Elupuu viljast söönutena pakatasid nad elujõust. Mõistusejõult jäid nad vaid pisut alla inglitest. Nähtava universumi saladused – “ülima tarkuse imeteod” (Ii 37:16) – pakkusid neile ääretult haaravat õppeainet. Jälgides lehti, lilli ja puid õppisid nad tundma elu saladusi. Meie esivanematel oli võimalik uurida Jumala aulikkust taevais, loendamatute maailmade korrapärast liikumist, “pilvede sõudu” (Ii 37:16), valguse ja heli, öö ja päeva saladusi. Jumal oli jäädvustanud oma nime igale puulehele metsas, igale kivikesele mägedes, igale säravale tähele – kõigele maas, õhus ja taevas. Looduses valitsev kord ja kooskõla kõnelesid Aadamale ja Eevale lõpmatust tarkusest ja väest. Alatasa avastasid nad midagi uut, mis äratas neis veel sügavamat armastust ning tõi huulile üha uued tänusõnad.
Nii kaua, kui inimesed järgivad jumalikku seadust, nii kaua suudavad nad omandada järjest uusi teadmistesügavusi; nii kaua suudavad nad tunda rõõmu, õnne ja armastust. Nii kaua õpivad nad üha selgemalt mõistma Jumala mõõtmatut, lõppematut armastust. “Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.” (Ps 90:1.2) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kiitke Issandat
Kui sa vaatad tagasi oma elukogemuste peatükkidele, kas ei leidu seal siis nii mõnigi meeldiv lehekülg? Kas Jumala tõotused, nagu lõhnavad lilled, ei kasva mõlemal pool sinu teed? Kas sa ei lase nende meeldival lõhnal ja ilul täita oma südant rõõmuga? “Aga rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime!” (Ps 5:12)
Inglid kuulavad pealt, missuguse tunnistuse viid sa maailmale oma taevase Meistri kohta. Jutusta temast, kes elab selleks, et kosta Isa ees sinu eest. Kui sa ulatad sõbrale tervituseks käe, ülista Jumalat oma huulte ja südamega. See juhib tema mõtted Jeesusele. “Kiitke Issandat, kõik paganad, ülistage teda, kõik rahvahõimud! Sest võimsaks on saanud tema heldus meie üle ja Issanda ustavus kestab igavesti. Halleluuja!” (Ps 117:1.2) EGW “Tee Kristuse juurde”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”