Meie Isa
Kinnitamaks meie usku Jumalasse, õpetab Kristus meid Tema poole pöörduma uue nimega – nimega, mis seostub inimsüdame kalleimate suhetega. Ta annab meile eesõiguse nimetada kõikvõimsat Jumalat oma Isaks.
See nimi, mida me Tema kohta kasutame ja millega Tema poole pöördume, on märk meie armastusest ja usaldusest ning Tema tõotusest meie eest hoolitseda ja meiega suhelda. Kui nimetame seda nime, paludes Temalt andi või õnnistust, on see Tema kõrvadele nagu muusika. Et me ei peaks Tema nimetamist selle nimega jultumuseks, kordas Ta seda ikka ja uuesti. Ta soovib, et me võtaksime selle nime omaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lunastuse hind
Kui uurime Jumala iseloomu risti valgel, näeme, kuidas halastus, õrnus ja andestus on põimunud õigluse ja kohtuga. Näeme keset taevast aujärge Teda, kelle kätel, jalgadel ja küljel on kannatuste märgid, mida Ta talus inimese lepitamiseks Jumalaga. Näeme, et Isa, kes on igavene ja elab ligipääsmatus valguses, võtab meid ometi enese juurde oma Poja teenete kaudu. Kättemaksupilv, mis kord ähvardas vaid viletsuse ja meeleheitega, ilmutab nüüd ristilt peegelduvas valguses Jumala Sõnu: Ela, patune, ela! Kahetsevad, uskuvad hinged, elage! Mina olen maksnud lunahinna! EGW “Apostlite teod”
Eesõigus tänada
Meil tuleb rohkem Jumalat kiita “ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele”. (Ps 107:8) Meie pühendumine ei peaks seisnema pelgalt palumises ja saamises. Ärgem mõelgem ainult oma vajadustele, vaid ka kogetud eesõigustele. Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi: kui vähe tänulikkust väljendame, kui vähe ülistame teda selle eest, mida ta on meie heaks teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühtsus Kristuses
Kristuse armastus ei piirdu teatud inimklassiga. Ta samastab end iga inimlapsega. Ta sai maise pere liikmeks selleks, et meie võiksime saada taevase perekonna liikmeks. Ta on Inimese Poeg, ja seega iga Aadama poja ja tütre vend. Tema järelkäijad ei peaks end eraldama hukkuvast maailmast enda ümber. Nad on osa inimkonnast ning taevas peab neid nii patuste kui pühade vennaks. Kristuse armastus hõlmab ka eksijad ja patused; iga lahke tegu, millega püütakse julgustada eksinut, iga halastustegu on tehtud otsekui Kristusele.
Taevased inglid läkitatakse teenima neid, kes pärivad õnnistuse. Me ei tea veel, kes on pärijad, sest pole veel selgunud, kes võidab ja jagab pühade pärisosa; kuid taeva inglid käivad maa risti ja põiki läbi ning lohutavad kurbi, kaitsevad ohusolijaid ja võidavad inimeste südamed Kristusele. Kedagi ei põlata, kellestki ei mööduta. Jumal ei tee vahet isikute vahel. Ta hoolitseb võrdselt kõikide inimlaste eest. EGW “Ajastute igatsus”
Uus elu
Iga kord, kui keegi pöördub ja õpib armastama Jumalat ning pidama Tema käske, täitub Jumala tõotus: “Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu!” (Hs 36:26)
Muutus inimsüdames, inimese iseloomu ümberkujunemine on ime, mis kõneleb Päästjast. Igapäevane elu Kristuses on suur ime. Tõend, mis peab kaasnema alati Jumala Sõna kuulutamisega, on Püha Vaimu ligiolu. Tema annab sõnale uuestisünnitava väe. Nii tunnistab Jumal maailmale oma Poja jumalikkusest. EGW “Ajastute igatsus”
Alistuv meelsus
Ketsemani aias palvetas Kristus oma Isa poole sõnadega: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust.” Karikas, mis näis Tema hingele nii kibedana ja mida Ta soovis, et see Temast mööda läheks, oli maailma patu tagajärjel Jumalast eraldatuse karikas. Tema, kes oli täiuslikult veatu ja süütu, sai Jumala ees süüdlaseks, et süüdlased võiksid saada andeks ja seista Jumala ees süütuna. Kui Ta oli kindel, et maailma ei saa päästa muud moodi kui Tema ohvri kaudu, ütles Ta: “Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”
Alistuv meelsus, mida ilmutas Kristus Jumala poole palvetades, on Jumalale vastuvõetav meelsus. Tundku hing oma puudust, abitust, tühisust. Olgu kogu energia suunatud tõsisesse abipalvesse ja abi saabub. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Kristuse õpetus
Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”