Inimene, kelle süda on vastanud taevasele kutsele, igatseb kasvavat Jumala tundmist ning Tema puhastavat ja õilistavat tööd iseloomu juures. Nii, nagu lill pöördub päikese poole, mis annab sära õie kaunitele värvivarjunditele, nii pöördub inimhing Õigusepäikese poole, et taevavalgus kaunistaks iseloomu Kristuse iseloomu iluga. EGW “Ajastute igatsus”

“Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on andnud meile osa oma Vaimust. Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.” (1Jh 4:11-13.16)

Armastus on kallihinnaline and, mille saame Jeesuselt. Puhas ja püha kiindumus ei ole tunne, vaid põhimõte. Need, keda ajendab tõeline armastus, ei ole arutud ega pimedad. Püha Vaimu juhatusel armastavad nad Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. EGW “Tervise teenistuses”

Usalda kõik oma vajadused, rõõmud ja kurvastused, mured ja hirmud Jumala hoolde. Sa ei koorma ega väsita teda. Tema, kes loeb ära ka juuksed su peas, pole oma laste vajaduste suhtes ükskõikne. “Issand on halastav ja armuline.” (Jk 5:11) Meie mured, ja eriti see, et me sellest temale räägime, liigutavad tema armastavat südant. Kõnele talle kõigest, mis viib sind kimbatusse. Miski pole tema jaoks liiga raske kanda, sest ta peab üleval maailmu ja valitseb kogu universumit. Ükski asi, mis mingilgi kombel puudutab meie rahu, pole tema jaoks nii vähetähtis, et ta jätaks selle tähele panemata. Ükski peatükk meie kogemustes pole tema jaoks liiga sünge lugeda, ükski probleem pole talle liiga raske lahendada, ükski õnnetus ei saa juhtuda vähimalegi tema lastest, ükski mure rõhuda hinge, ükski rõõm teha heameelt, ükski siiras palve tõusta huulilt, mida meie taevane Isa ei märkaks või mille vastu ta huvi ei tunneks. “Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.” (Ps 147:3) Ühendus Jumala ja inimhinge vahel on nii eriline ja täiuslik, nagu poleks tal maa peal kedagi teist, kellele oma hoolitsust jagada, kedagi teist, kelle eest ta andis oma armastatud Poja. EGW “Tee Kristuse juurde”

Taevastes õuedes palub Kristus oma koguduse eest – nende eest, kelle eest Ta on maksnud lunastuseks oma verehinna. Ei aastasajad ega -tuhanded suuda vähendada Tema lunastava ohvri mõju. Ei elu ega surm, ei kõrgus ega sügavus või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses – ja mitte sellepärast, et meie Temast nii kindlalt kinni hoiame, vaid et Tema meid nii tugevasti hoiab. Kui õndsakssaamine sõltuks meie endi jõupingutustest, ei pääseks me iial; see sõltub Temast, kes on kõigi tõotuste tagatis. Võib-olla näib, et me hoiame Temast vaid nõrgalt kinni, kuid Tema armastus on meie jaoks otsekui vanema venna armastus. Kuni säilitame ühenduse Temaga, ei saa keegi meid Tema käest ära kiskuda. Jumaliku armu läbi uuendatud südames on armastus valitsevaks tegutsemispõhimõtteks. EGW “Apostlite teod”