Uuendused sõpruskogudusest Valgas
18.-19. juunil tuli kõigile osalistele ootamatult Valga rajaleidjate paadimatk. Valga pastor Mairo on nagu üksik isalõvi seal juba pikemat aega ning nii saabus ka seekord talle abivägi väljaspoolt. Enamus matkast kulges Lõuna-Eesti piirimail Mustjõel, ümbritsetuna lõpututest karjamaadest ja ürgloodusest. Matka tipphetkeks oli vaieldamatult nastiku nägemine, kes ehmunult kalda poole ujus. Laste esimene reaktsioon madu nähes oli muidugi, et lähme ruttu kaldale, ma tahan siit ära! Siis nad aga taipasid, et kaldale ei saa, seal on ju ussid ja siis oligi aeg pikema-ajalisemaks paanikaks. Edasi kulgesime mööda Koiva jõge, mis on siis Eesti-Läti piirijõgi, aga õnneks isikutunnistust meilt ei küsitud seekord. Matk ise oli tore ja vaated kenad, selleks ma teiega seda jagangi:
18.-19. juuni
36 Photos
Juuni viimase kolmapäeva varahommikul asus Põltsamaa poolt teele kamp vapraid põltsamaalasi, et Valga ehitustöödele viimast lihvi anda. Älise pilgu läbi sõna otseses mõttes. Nagu kuulda oli, tööd tehti tublisti: nii mõttekoda kui WC on samahästi kui valmis. Siinkohal tänan teid: Deivy, Sanno, Sandor, Ants ja Älis! Nagu näha, on Valgast saamas sõpruskogudus põltsamaalastele.
27. juuni
13 Photos
Vallo
Noortefestival Riias
16.-17. juunil toimus Riias esimene ühine Balti noorte kokkusaamine, festival nimega “Let Us Come Together.” Ürituse motoks oli “Kirik ilma noorteta on kirik tulevikuta. Noored ilma kirikuta on noored tulevikuta.” Kõnelema oli tulnud ülemaailmse Adventkiriku noortejuht Gilbert Cangy, kes nädal enne oli sõnumit jaganud ka Tallinna adventkirikus. Festival oli oma nime väärt: üritusele oli registreerunud 140 lätlast, 33 leedukat ja 46 eestlast.
Üritus algas laupäeva hommikul Riia Kultuuri- ja vabaajakeskuses IMANTA, kus alustuseks lauldi ühiselt, kuulati kõnesid ning muid etteasteid. Seejärel moodustati väikesed grupid ning oligi aeg piiblitunniks.
Pärast lõunasööki jagas Gilbert killukesi oma elust ning rühmatööna mõtlesime välja probleeme, mis takistavad adventnoorte tööd. Kuna iga probleemi jaoks on alati lahendus, pidime ka meie probleemidele lahenduse mõtlema ning seejärel teistele ette kandma. Õhtusöök söödud, siirdusime Riia adventkirikusse, kus kell 9 algas kontserdi -ja osadusõhtu, kus iga kogudus/soovija sai näidata oma andeid ning ülistada Jumalat. Ka eestlased näitasid välja oma musikaalsust. Tragimad eestlased läksid seejärel veel ka öist Riiat uudistama.
Pühapäeva hommik algas ettekannetega Balti riikide noortetööst. Iga suurem kogudus või siis lihtsalt riik tegi lühikese presentatsiooni oma noortetööst. Ülemaailmne noortejuht Gilbert oli meist vaimustuses ning küsis enda kätte kõik materjalid, et seda ka teistega jagada. Erinevad etteasted kuulatud ning lõpupildid tehtud, oligi aeg koduteele asuda. Soovijad said veel minna ka Riiat uudistama, valdavalt haarasid sellest võimalusest kinni leedukad ja eestlased.
Ürituse eesmärk liita Balti riikide noori läks igati asja ette. Igaühel oli võimalik endale uusi tutvusi luua ning lubada verivärsketele sõpradele taaskohtumist. Seega jääme ootama järgmist samalaadset üritust. 😉
Ürituse galerii: https://www.dropbox.com/sh/eutjrugm41a0ngg/6K49JbkwC-#/
http://www.youtube.com/watch?v=2eMXYBRG3vM
Adventistidest mootorratturite ühine motomatk Saaremaal
7.juuni ennelõunal kogunes rühm mootorrattureid Virtsu sadamas, et minna esimesele ühisele motomatkale Saaremaale. Plaanis oli neli päeva mööda Saaremaad ringi sõita ja külastada erinevaid vaatamisväärsusi. Sadamasse kohale vuras viiel mootorrattal kaheksa inimest, saarel liitus meie seltskonnaga ka kohalik saarepiiga Triin.
Esimest päeva alustasime Muhumaa võlude avastamisega. Kuna mereäärsed teed on sageli kruusakattega, siis tuli omajagu ka mööda tolmuseid teid sõita. Saime kohe ka kogemuse sõita mitmeid kilomeetreid mööda äsja hööveldatud kruusateed, kus suured lahtised kivid sõitu raskendasid. Muhumaa on saar, mille enamus inimesi lihtsalt mööda maanteed läbi sõidab ja mille kaunis loodus nii mõnelegi märkamatuks jääb. Seetõttu otsustasimegi ka vähemkäidavamaid kohti külastada. Edasi suundusime suuremale saarele, Saaremaale.
Jätkasime teed mööda põhjarannikut. Huvitav oli jälgida kohanimesid, sest mitmed samanimelised asulad on olemas ka mandril. Õhtuks saabusime ööbimiskohta, kus meid ootas sõbralik peremees. Tore oli koos juttu rääkida, keha kinnitada ja tunda rõõmu heast seltskonnast.
Teisel päeval jätkasime oma teed hästi väljapuhanuna. Oli erakordselt ilus ilm ja kõigil suurepärane tuju. Suurematest vaatamisväärsustest jäi tee peale Panga pank, kus tegime ka pikema peatuse. Esines ka väikeseid tehnilisi probleeme, kuid lõppkokkuvõttes lahenesid asjad hästi. Õhtul ootas meid uues ööbimiskohas köetud saun ja lausa luksuslikud elamistingimused. Aitäh toredale pererahvale. Hingamispäeva vastuvõtmiseks sõitsime mere äärde päikeseloojangut vaatama. Oli kaunis hetk seista päikeseloojangul mere ääres.
Hingamispäeva hommikul üles tõustes tibutas vihma. Oli terve öö sadanud, kuid hommiku edenedes hajusid ka vihmapilved. Naljatlemisi ütlesime, et küll on hea kiriku minna kui kõik tsiklid vihma poolt puhtaks pestud ja teed ka ei tolma enam. Kirikus oli tore näha vanu tuttavaid. Esitasime külakostiks ka mõned laulud. Marge ja Toivo teenisid sõnaga, kus läbivaks teemaks jäi kõlama Jumala headus. Kiriku juures olime ka ühisel lõunal, kus tundsime osadust õdede-vendadega Kristuses. Päev jätkus raudratsudel ja suunaks võtsime Sõrve sääre, mille tipus ka ära käisime. Huvitav oli seal jälgida ristlainetust, mida näeb vähestes kohtades. Päikeseloojanguks sõitsime Sõrve sääre läänekaldale hingamispäeva välja saatma. Meri ja loojuv päike tunnistasid taas kord Jumala imelisest kätetööst. Tore oli laulda laulu: “Õhtupäike loojub mere taha…”
Pühapäeva hommikul hakkasime asju kokku pakkima, et võtta suund tagasi sadama poole. Teepeale jäid veel mitmed huvitavad rannad, kirikud, mälestuspaigad ja muud vaatamisväärsused. Kahes teeliste kirikus võtsime ka lauluhääle üles ja laulsime tuntud laule. Suures tühjas kirikus on väga hea kõla, mis väiksemates saalides puudub. Saime ka aru, miks neis just koraale lauldakse. Muhu kirikus saatis Allan meid lausa orelil. Sadamasse jõudes saime ka kohe esimesele praamile. Matka ühise lõpetamise tegime Lihula lähedal õdusas söögikohas. Sealt suundusime kõik edasi oma kodudesse, südames tänu Jumalale, kes meid nii ilusa ilmaga õnnistas ja teel kaitses kõigi ohtude eest.
GALERII: http://advent.ee/galerii/46701/motomatk-saaremaal/
Uus adventlaagriplats Valgas!
11.-12. juunil käisid abilised Põltsamaa kogudusest Valgamaal Laanemetsas, et valmistada ette adventlaagriplatsi. Piiblitööline Mairo Tutk on võtnud südameasjaks ehitada laagriplatsile mõttekoda. Ehitus valmib palkidest, peal laastukatus ja sees pingiread tõusvate istmetega. Vaatega järvele loomulikult. Majapidamise omanik, Valga adventkoguduse liige, peab isegi salaplaani, et ka seal järvemuusikaid korraldama hakata. Enne tuleb aga veel kõvasti tööd ära teha ning siinkohal ka väike üleskutse, et kui on inimesi kes soovivad aidata, tegutsege kiiresti! Esimene laager algab seal juba 2. juulil, rajaleidjate laager. Transport sinna on tasuta, pane ainult käsi külge! Soovi korral võta ühendust pildil olevate isikutega 😉
11-12 juuni
56 Photos
Nelipühad koos taanlastega
Maikuu lõpu kaunil õiteajal võtsime vastu Flemmingu ja Briani Taanist, kes meid eelmise aasta novembris seal olid võõrustanud. (Tuleta meelde: http://poltsamaa.advent.ee/noored-taanis-esinemas/) Saime koos nendega veeta neli täispikka päeva ning lisaks veel tuleku õhtu ning mineku hommiku.
Kuna lennuk maandus Tallinnas, otsustasime hilisest ajast hoolimata ka selle iidse linnaga tutvust teha, enne kui Põltsamaale ööbima tulime. Järgmine päev kulus aga Lõuna-Eestis: uhkeldasime oma kõrgeima “mäetipu”, Suure Munamäega, ning lasime endasse Rõuge ürgoru vaimustavad vaated. Õhtul jäi aega veel Tartus ülikoolis ja mõnes muuski paigas ära käia. Siinkohal suur tänu kohalikele giididele: Siim ja Silva aitasid meid Tallinnas ning Hanna-Liisa Võru ümbruses.
Flemmingu ja Briani sooviks oli aga just nimelt tutvuda Põltsamaa adventkogudusega sellises seisus nagu me tavapäraselt oleme. Seetõttu sai Põltsamaal veedetud lõviosa nende Eestis oldud ajast. Lisaks jumalateenistustele sai külastada mitmete koguduseliikmete kodusid ning nendega ühiselt aega veeta. Tore, et meie kodulinnas ja selle ümbruses on nii palju toredaid paiku, mida nautida. Reedel kuulasime vetevulinat ja linnulaulu Kamari paisjärve ääres ning jalutasime Roosisaarel ja Vana-Põltsamaa ajaloolistes paikades. Kuningamäel tegid poisid hobikartidega mõned ringid.
Nii nagu tavaliselt, kogunesime ka seekord enne hingamispäeva tulekut oma armsasse kodukirikusse reedeõhtuseks palvuseks. Pastoril oli ette valmistatud osa Apostlite tegude raamatust Stefanose kõnest, mis viis meie mõtted sellele, kui tähtis on teada, kus Jeesus praegu asub. Tolleaegne kristlaskond sai oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on üles tõusnud ja taevasse läinud “Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel!” (Stefanos Ap.t. 7,56.) Tänapäevalgi saame adventkristlastena oma usukindluse teadmisest, et Jeesus on oma tööjärjega taevases pühamus jõudnud viimase etapini oma tagasituleku eel (Tn. 8, 14.). Nelipühi eel oli see väga sobiv meeldetuletus.
Hingamispäeva kogunemised on alati meeliülendavad. Seekordse jumalateenistuse eripära oli see, et piibliõppimine noorteklassis toimus inglise keeles ning vahetati tervitusi sõpruskoguduste vahel. Sai kuulda meestelaulu ning jutlust sellest, et tasub ennast harjutada nägema oma kaasinimestes ainult head. Nii nagu suvistel hingamispäeva õhtupoolikutel on ikka tavaks olnud, läksime ka seekord loodusesse, seekord Endla rappa. Selline maastik oli taanlastele täiesti uus kogemus. Nelipühad taanlastega olid veel selle poolest toredad, et nii, nagu nelipühikogudus, olime ka meie üheskoos tegutsev kogudus. Ühised koguduse puud said kenasti ühiselt riita laotud, ning uskuge mind, ühiselt polnud see üldse raske! Väike video tehtust:
Looduselamustele pani punkti pühapäevane paadisõit Põltsamaa jõel. Seejärel toimus veel pingeline jalgpallikohtumine Soosaartel ning ka see polnud veel kõik: esmaspäeva hommikul lennukile minnes sattusime ummikusse ning viimased kilomeetrid läbiti suisa jooksujalu!
Galerii:
23.-28. mai
195 Photos
Kristuse mäejutlus – õnn on olla tagakiusatud?
Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Elu valgus
Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus täitis Saalomoni templi, kui tempel sisse õnnistati. Valgus paistis Petlemma küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.
