120 üleskutset on üks osa sündmuste seeriast tähistamaks adventkuulutuse jõudmist Eestisse 120 aastat tagasi.  120 üleskutset sai alguse 19. mail ning kestab 15. septembrini. Iga päev on lisaks üleskutsele ka lühike tekst, mida lugeda. Iga nädalapäev on erinev läbiv teema.

• Esmaspäev – Põhiuskumus
• Teisipäev – Ellen White
• Kolmapäev – Misjon
• Neljapäev – Kirjakoht
• Reede – Eestpalve
• Laupäev – Kogudus
• Pühapäev – Ajalugu

Üleskutsed ilmuvad iga päev http://120.advent.ee/ leheküljele, samuti saab neid tellida oma emailile.

Reedel, 12. mail kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesus – Jumala Tall”. Jh 1:19-34

Laupäeval, 13. mail kell 11.00 emadepäeva jumalateenistus. “Emale. Väärtused meie elus” – kõneleb Rein Kalmus.

Mälestused emast

   Mida lihtsat ja elulähedast võiks meenutada oma emast, tegemata suuri ja õhku täis sõnu? Meenus üks seik ajast, mil olin umbes 10-aastane. Arstitädi oli mulle diagnoosiks pannud kopsupõletiku ja see tähendas kaheks nädalaks puhkust koolitööst ja sõpradest. Kodune režiim seondus lebamisega voodis teki all, tablettide neelamist ja süstikuuri. Viimane polnud muidugi meeldivate killast, aga kuna mu ema oli ametilt meditsiiniõde, siis oli tema see, kes selle praktilise osa eest hea seisis.

   Meenutan eriliselt ühte haiguspäeva, mil pikutasin ja püüdsin raamatute lugemisega oma aega sisustada. Olin üksinda kodus – vanemad olid tööl, vanem õde koolis. Lõuna paiku kuulsin trepikojas hääli ja peagi astus ema uksest sisse. Kuna haigla, kus ema töötas, polnud meie kodust eriti kaugel, sai ta oma kolleegile öelda, et läheb koduvisiidile haiget last süstima. Nii ta siis tuli – heatujuline ja naeratav. Sain oma „kibeda sutsaka“ ära, kuid seejärel järgnes üllatus. Ema oli haigla puhvetist läbi astunud ja pakutavast ilmselt parima välja valinud, et mind pisut rõõmustada. Nüüd avanes tema kott ja voodi kõrvale lauakesele pandi konserv „Kalakonserv tomatikastmes“, moosipontšikud ja limonaad „Valge klaar“. Ja siis läinud ta oligi.

   Mäletan, et mitte kunagi enne ega pärast seda korda ei maitsenud see lihtne nõuka-aegne konserv mulle nii hästi, kui tol korral. Tõeline delikatess… Ja muidugi pontšikud ja limonaad sinna juurde. Kangesti sünnipäeva tunne tuli peale. Ja sünnipäev ühe lapse jaoks – teadagi asi.

   Mis pani minu päikese tavalisest soojemalt ja heledamalt särama? Teadmine, et ema hoolis minust. Tal oli oma töö, kuid ta võttis aega minu jaoks. Sissetulekud olid peres piisavalt ahtad, kuid ta võttis minu jaoks neid eriliselt kulutada. Lihne päev, tagasihoidlik aeg, kuid maitsestatud hoolivuse ja armastusega. Ja seda armastust ja hoolivust jagus emal kuni tema päevade lõpuni. Nii palju siis minu emast ligi pool sajandit tagasi.

   Emadepäevaga seoses ei saa lisamata jätta, et Piiblis on Jumala armastust inimese vastu võrreldud ema armastusega oma lapse vastu. Vahel me mõtleme, et Jumal on nagu suur kuningas, kellel on suur riik valitseda ja lugematu hulk alamaid karjatada. Küllap minu jaoks Tal aega napib… Tegelikult väärtustab Jumal individuaalset suhet iga inimesega nii, nagu peale selle konkreetse inimese polekski kedagi rohkem. Jumal teab suurepäraselt, et inimese elu koosneb väikestest asjadest. Seetõttu on Ta valmis inimese jaoks aega leidma ja tema juurde tulema samuti, nagu minu ema leidis aega minu jaoks. Ka Jumal on valmis enne inimesega kohtumist „haigla puhvetist“ läbi astuma, et tuua rõõmu ja sünnipäeva-tunnet sulle ja mulle. Nii lihtne see tegelikult ongi, kui me oleme Jumalat sügavuti tundma õppinud. Armastavad suhted on alati Tema prioriteet.

Õnnistatud emadepäeva kõigile!

pastor Rein Kalmus

Laupäeval, 22. aprillil kell 11.00

Taanieli raamatu 6. ptk. “Silmast silma lõvidega” – kõneleb Rein Kalmus.

Ülestõusmispühad on uksele koputamas ja sellega seoses räägitakse tavapärasest rohkem Naatsareti puusepa pojast Jeesus Kristusest. Kui ta oleks olnud ainult inimene, siis oleks ta ilmselt maailma kõige kuulsam puusepa poeg, kes kunagi on elanud. Imepärane on aga see, et see näiliselt lihtsa päritoluga mees on suutnud kogu maailma kõige erilisemal moel mõjutada. Rohkem kui keegi enne ja pärast teda. Pean silmas siin kahte suurt asja, mis on seotud meie ajaarvestusega.

Jeesus Kristuse sünd ligikaudu 2000 aastat tagasi jagab meie maailma aja kaheks pooleks: kõike enne seda toimunut määratleme me ajaga „enne Kristust“ või „enne meie ajaarvamist“ning kõike pärast seda toimunut „peale Kristust“ või „meie ajaarvamise järele“. Selle puusepa poja sünd on sellise aja määratluse piltlikult „kivisse raiunud“ ja mitte keegi ei tõstata küsimust mingi teistsuguse süsteemi kasutusele võtmisest. See oli nii, on nii ja jääb nii.

Teise ajaga seotud nähtuse mõistmiseks peame pisut kasutama Piibli abi. Piibel kinnitab meile, et Jeesus Kristus polnud pelgalt lihtsa päritoluga suur inimene, vaid ta oli tegelikult inimeseks saanud Jumala Poeg. Apostel Johannes ütleb tema sünni kohta oma evangeeliumi sissejuhatuses: “ Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ Jh 1:14 Väljendit „Sõna“ (kreeka k. Logos) kasutab Johannes Jumala Poja sünonüümina. Samas sissejuhatavas lõigus ütleb apostel Jeesuse kohta: „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.“ Jh 1:3 See on tõdemus, et Jeesus Kristus on Looja Jumal, kellega me Piiblis kohtume juba esimesel leheküljel.

Jeesus Kristuse kui Looja kätest on alguse saanud meie materiaalne maailm. Kuid temagi oli see, kes kogu meie planeedi Maa elu asetas kindlatesse ajalistesse raamidesse. 7-päevane nädalatsükkel on tema poolt käivitatud. Ja huvitav tõsiasi on see, et mitte keegi selle päikese all pole andnud meie nädalatsükli tekkimisele mingit muud tõsiseltvõetavat põhjendust. Selleks on jätkuvalt Piibli lugu maailma loomisest.

Nii et aeg ja ajaarvestus siin maailmas tõstab Jeesus Kristuse märkimisväärsele kohale meie elus. Ülestõusmispühad lisavad aga veel midagi väga olulist, miks on Jeesus meie jaoks isiklikult nii tähtis. Sellest aga kõneleme meie järjekordsel kohtumisel „Teeõhtud piibliringis“ 07. aprillil kell 19.00