Põlvitagem palveks
Piibel õpetab inimesi liginema oma Loojale alandlikkuses ja aukartuses, usus jumalikku Vahendajasse. Nii avalikes kui ka salajastes palvetes on meil eesõigus kummardada põlvedele Jumala ees. Jeesus, meie eeskuju, “langes põlvili maha ja palvetas.” (Lk 22:41) Samuti on Tema jüngrite kohta öeldud, et nad laskusid põlvili ja palvetasid. (Ap 9:40) Paulus ütleb: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees.” (Ef 3:14) Ka Esra põlvitas, kui ta tunnistas Jumala ees Iisraeli pattu. (Esr 9:5) Ja Taanieli kohta öeldakse, et “kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat.” (Tn 6:11)
Jumala lõpmatu suurus ja Tema kohaloleku tunnetamine äratab tõelise aukartuse. Kui Nähtamatut selliselt tajutakse, mõjutab see sügavalt iga südant. Jumala kohalolek teeb pühaks palve aja ja paiga. Aupaklikkuse väljendamine meie palveasendi ja käitumisega süvendab tärganud aukartustunnet. Laulja ütleb: “Püha ja kardetav on Tema nimi.” (Ps 111:9) Seda nime nimetades katavad inglid oma palge. Millise aukartusega peaksime siis meie, kes oleme langenud ja patused, lausuma Tema nime! EGW “Prohvetid ja kuningad”
Kosutav allikavesi
Kristust ei tohi peita südames nagu ihaldatud püha, kallist varandust, et seda saaks nautida ainult selle omanik. Kristus peab meie sees olema nagu veeallikas, mis voolab igavesse ellu, kosutades kõiki, kes meiega kokku puutuvad. “Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”” (Jh 4:13,14) EGW “Tervise teenistuses”
Sõnal on vägi
Jumala sõnad on seemned. Igas seemnes on idanemise vägi. Sellesse on kätketud taime elu. Nii on ka Jumala sõnades. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” (Jh 6:63) “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu.” (Jh 5:24) Jumala Sõna igas korralduses ja tõotuses on vägi, jumalik elu algus, mille abil täidetakse korraldus ja viiakse täide tõotus. See, kes usu kaudu võtab vastu Sõna, võtab vastu Jumala elu ja iseloomu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Armastus tegutsemas
Olla ilma Päästjata tähendab olla tuulest aetuna tormisel merel. Paljud Jeesuse sõnad ja teod näivad piiratud inimmõistusele haaramatud, kuid igal sõnal ja teol on kindel koht lunastustöös. Kui me suudaksime mõista Jumala plaane, mõistaksime, et kõik, mis Tema ütleb või teeb, on tähtis, täiuslik ja kooskõlaline.
Kuigi me praegu ei suuda mõista kõiki Jumala töid ja teid, võime me ometi näha Tema suurt armastust. See, kes elab käsikäes Jeesusega, hakkab mõistma paljutki Jumala plaanidest. Ta hakkab tundma armu, mis noomib, paneb proovile iseloomu ja avab sisimad ajendid. EGW “Ajastute igatsus”
Pühaduse ilu
Me vajame selgemat käsitust Jeesusest ja paremat arusaamist igaveste asjade väärtusest. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame. Et see võiks teostuda, tuleks otsida jumalikku ilmutust taevaste asjade kohta.
Tõstkem oma hing üles, et Jumal saaks anda meile puhangu taevasest atmosfäärist. Me võime püsida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole. EGW “Tee Kristuse juurde”
Teenäitaja
Kristus ei andnud meile pelgalt juhised tee kohta, millel peame käima, vaid Ta tuli, et olla meile Õpetajaks. Ta mitte üksnes ei kõnelenud, kuidas peaksime sõnakuulelikud olema, vaid Ta andis meile oma eluga praktilise eeskuju, kuidas peaksime kuuletuma. Nii on Ta tõeline Abimees. Meie ees käies kõrvaldab Ta takistused ja käsib meil käia oma jälgedes. Meie õnnis Päästja ütleb: “Järgi mind. Ma juhin sind. Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses.” (Jh 14:6; Jh 8:12)
Kristus teenis tõelise Pojana, sõnakuuleliku Pojana. Ta ütles: “Mina olen pidanud oma Isa käske.” (Jh 15:10) Pühitsus on eluaegne kuulekus. Me võime saada suure au osaliseks, olles Kristuse kaasosanikud. EGW “Pilk ülespoole”
Neljanda käsu hingamispäev
Jumala seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.
Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele. EGW “Lunastuslugu”
Hingamispäeva eesmärk on, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal – Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid -, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära kaota lootust
Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)
Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”
