Jumala armuriigi troonikõne
Nimetu mägi kusagil Palestiina mägismaal kõrgub ilmselt suuremana kui Mount Everest, sest sellel mäel istus kord kõigi aegade suurim rabi Jeesus Kristus. Seal pidas Ta oma suurima jutluse, mis on paar viimast aastatuhandet mõjutanud inimkonda rohkem, kui ükski teine jutlus, mida keegi iial pidanud on. Selle nimetu mäe järgi on see jutlus tuntuks saanud kui Mäejutlus.
Me ei tea, kui palju oli sellel jutlusel vahetuid kuulajaid. Matteus oma evangeeliumis vihjab, et ümber Jeesuse oli kitsam kuulajate ring – Tema jüngrid. Nende ümber aga suurem rahvahulk, kes Jeesust Tema populaarsematel päevadel ümbritses. Vahel ulatus kuulajate arv isegi mitme tuhandeni.
Mäejutlus on oma vaimulikult haardelt kõrgeim ja sügavaim tekst, mida keegi eales selle päikese all kuuldavale on toonud. See on ka mõistetav, kui me teame, millele Jeesus selle jutluse pühendas. Äsja oli Ta valinud ja ordineerinud oma 12 jüngrit nö täisajalisele teenimisele. See oli esimene samm kristliku koguduse rajamisel.
“Kristus oli selles jumaliku armu uues kuningriigis Kuningaks, need kaksteist olid selle riigi eesõigustatud kodanikud ehk alamad. Samal päeval /…/ pidas Kuningas oma (kuningriigi) avakõne, milles Ta esitas selle kodanikuks olemise tingimused, tegi teatavaks selle kuningriigi seaduse ning andis üldpildi selle eesmärkidest. Mäejutlus on selliselt ühtaegu nii Kristuse kui armuriigi Kuninga avakõne kui ka selle kuningriigi põhiseadus.” 5BC 322
Kui Jumala armuriik leiab koha inimese südames, toob see endaga kaasa kõigi aegade inimeste suurima unistuse täitumise – olla õnnelik. Sellele viitab Mäejutluse esimene sõna – “õndsad”. Jumal on huvitatud inimese õnnest sageli rohkem, kui inimene seda ise on. Mida see õnn aga endast kujutab, selle õppimisega Mäejutluse põhjal teeme algust 28. aprillil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel, kuhu on oodatud kaasa mõtlema kõik huvilised.
Kevad
Uue elu kingib Looja
loodusele kevadel,
uue elu kinkis Jeesus
mulle, surres risti peal.
Nõnda nagu kevadpäike
soojust, valgust kallab maal’,
nii saadab kiiri Õiguspäike
ja Päästja hinge soojendab.
Vaatan, kuidas puhkeb pungi
puudel metsas, aasadel…
Tunnen hinges vaikset sundi
vilja kanda Jeesusel.
Allikais ja vaikses ojas,
selges, karges, puhtas vees
näen, kuis Päästja minu elus
kõik kristalselt puhtaks teeb.
Soovin täna jälle tuua
tänu Eluissandal!
Soovin, et mind uueks luua
võiks mu Õnnistegija!
E.Lobjakas, 1997
Südamest tulev tänu
Jumal soovib, et hindaksime suurt lunastusplaani, mõistaksime oma suurt eesõigust Jumala rahvana ja käiksime Tema ees sõnakuulmises tänu andes. Ta soovib, et teeniksime Teda elu uudsuses iga päev rõõmuga. Ta igatseb näha meie südamest tulvavat tänu selle eest, et meil on ligipääs halastusaujärjele, armutroonile, et meie nimed on kirjutatud Talle eluraamatusse ning et võime heita kõik oma mured Tema peale, kes hoolitseb meie eest. Ta soovib, et rõõmustaksime, kuna oleme Issanda pärijad, Kristuse õigus on Tema pühade rüü ja meil on õnnistatud lootus meie Päästja peatsesse tulekusse. EGW “Pilk ülespoole”
Usk annab rahu
Jeesuse usk annab rahu, mis on nagu jõgi. See ei kustuta rõõmusära, ei hoia tagasi rõõmsameelsust ega varjuta päikesepaistelist, naeratavat ilmet. Kristus ei tulnud ennast teenida laskma, vaid teenima. Kui meie südames valitseb tema armastus, siis järgime tema eeskuju. “Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe.” (Js 66:12) EGW “Tee Kristuse juurde”
Armastus jääb
Ükskõik kui kõrge on kellegi usutunnistus, kui ta süda pole täidetud armastusega Jumala ja kaasinimeste vastu, siis pole ta Kristuse tõeline järelkäija.
“Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis.” Kõige puhtam rõõm lähtub kõige sügavamast alandumisest. Tugevaimad ja õilsaimad iseloomud on rajatud kannatlikkuse, armastuse ja Jumala tahtele alistumise alusmüürile.
Armastus “ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha”. Kristlik armastus tõlgendab teiste motiive ja tegusid kõige soodsamas valguses. Ta ei paljasta vajaduseta nende vigu; ta ei kuula huviga halba teiste kohta, vaid püüab pigem ette tuua teiste häid omadusi.
Armastus “ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!” Selline armastus “ei hävi ilmaski”. (1Kr 13:4-8) See ei saa iial kaotada oma väärtust. See on taevalik iseloomuomadus. Kalli aardena viib selle omanik selle läbi Jumala linna väravate. EGW “Apostlite teod”
