Uus algus
Südame muutusest, mille kaudu saame Jumala lapseks, räägitakse Piiblis kui sündimisest. Veel võrreldakse seda põllumehe külvatud hea seemne idanemisega. Samamoodi need, kes on äsja kogenud pöördumist Kristuses, peavad nagu “äsjasündinud lapsed” (1Pt 2:2) kasvama täiskasvanud meesteks ja naisteks Kristuses Jeesuses. Või nagu põllule külvatud hea seeme, peavad ka nemad kasvama ja vilja kandma. Jesaja ütleb, et “neid nimetatakse “Õigluse tammedeks”, “Jehoova istanduseks”, millega ta ennast ehib.” (Js 61:3) Näited on toodud igapäevasest elust, et me mõistaksime paremini vaimuliku elu saladuslikke tõdesid. “Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.” (Kl 3:9.10) EGW “Tee Kristuse juurde”
Hingamispäeval looduses
Jumal andis inimestele oma loova väe mälestusmärgi, et nad märkaksid Teda Tema kätetöös. Hingamispäev pakub meile võimalust näha loomistöös Looja au. Ja kuna see on Tema soov, siis sidus Jeesus oma kallihinnalised õpetused looduse iluga. Eelkõige just pühal rahupäeval peaksime uurima sõnumit, mille Jumal on meie jaoks loodusesse kirjutanud. Meil tuleks mõtelda Lunastaja tähendamissõnadele seal, kus Ta neid kõneles – põldudel ja metsasaludes, lageda taeva all, rohu ja lillede keskel. Kui me läheme loodusesse, muudab Kristus oma ligioleku tõeliseks ning räägib meie südamele oma rahust ja armastusest. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”