Jumala arm
Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai “valude meheks”, et meie saaksime igavese rõõmu osaliseks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõde, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Isa lubas tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)
Seda suurt ohvrit ei toodud eesmärgiga äratada Isa südames armastust inimeste vastu, mitte selleks, et panna teda tahtma inimest päästa. Ei, ei! “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” (Jh 3:16) Isa armastab meid, aga mitte suure lunahinna tõttu, vastupidi, ta valmistas lepituse sellepärast, et ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu ta valas välja oma piiritu armastuse langenud maailmale. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.
E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”
Minge sisse kitsast väravast
Kas see on rõõmus üllatus, kui ühel päeval avastad, et kapis mõnda aega oodanud püksid mahuvad jalga vaid siis, kui sügavalt välja hingad ja kõhu maksimaalselt sisse tõmbad? Milline emotsioon sind tabab, kui käänulisel metsateel, mida ühelt poolt ääristab vesine kraav ja teisel pool on võserik mets, kohtad vastutulevat autot, ja sa tead, et emb-kumb juht peab nüüd oma pool kilomeetrit tagurdama, enne kui teine auto mööda pääseb? Kitsas…
Näib, et sõna “kitsas” kannab elus sagedamini negatiivset tähendust. Seda paradoksaalsem on Jeesuse üleskutse, mis kannab endas tõde, et üksnes “kitsas tee” viib ellu. Lai tee lõpeb hukatuses. Mida Jeesus Kristus kitsa tee all silmas pidas ja miks just see tee on Tema soovitusel meie jaoks parim tee, sellest mõtiskleme koos Põltsamaa adventpalvelas hingamispäeval 25. jaanuaril kell 11.00. Kõik on oodatud!
Kindel Kaitsja
Kristus ei hülga iial neid, kelle eest Ta on surnud. Meie võime Ta maha jätta ja langeda kiusatuste võimusesse, kuid Kristus ei pöördu kunagi ära inimesest, kelle eest Ta on maksnud lunahinna oma enese eluga. Oleks meie vaimulik nägemine terav, näeksime inimesi, keda kitsikused, mure ja masendusekoorem rõhuvad surmväsinuina julgusetuses lausa surma igatsemas. Näeksime, kuidas inglid lendavad kiiresti neile kiusatuile appi, löövad ümbritsevad kurjuseväed taganema ja asetavad nende jalad kindlale alusele. Sellise kahe armee vahelist võitlust peetakse sama reaalselt kui peetakse sõdu selle maailma sõjavägede vahel. Vaimuliku võitluse tulemustest oleneb inimeste igavene saatus.
Tema, kes on Kuningas ja vägede Issand, istub keerubite vahel ning kaitseb endiselt oma lapsi keset rahvaste tüli ja mäslemist. Kui kuningate kantsid langevad ja vihanooled läbistavad Jumala vaenlaste südant, on Jumala rahvas turvaliselt Tema käte vahel. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Sirutun eesoleva poole
Need, kes usaldavad Jumalat, võivad koos Paulusega öelda: “Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.” (Fl 4:13) Ükskõik missugused on mineviku vead või eksimused, me võime Jumala abiga neist kõrgemale tõusta. Võime öelda koos apostliga: “Ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13,14) EGW “Tervise teenistuses”
Õppimine Kristuse koolis
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega.
Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata, ohustamata kõige tõsisemalt oma hinge. EGW “Suur võitlus”
Eeskuju teenimises
Jeesuse elu ja õpetused kõnelevad täiuslikust omakasupüüdmatust teenimisest, mis on pärit Jumalast. Jumal ei ela endale. Tõsiasi, et ta lõi maailma ja hoiab seda ülal, kõneleb Tema pidevast hoolitsusest teiste eest. “Ta laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.” (Mt 5:45) Teenimise ideaal väljendus Jumala Pojas. Jeesus pidi seisma inimkonna ees, et inimesed Tema eeskuju nähes õpiksid, mida tähendab teenida. Kogu Tema elu oli teenimine. Ta teenis kõiki. Nii elas ta läbi Jumala käsud ning näitas oma eeskujuga, kuidas ka meie võime kuuletuda. EGW “Ajastute igatsus”
Olla kiviks templis
Juuda tempel oli ehitatud tahutud kividest. Need kivid raiuti mägedest välja suure aja-, raha- ja töökuluga ning tehti oma kohale hoones sobilikuks enne, kui nad kokku pandi, nii et hoone püstitamisel ei kostunud kirve ega vasara lööke. Jumala püha templi kive ei koguta Juudamaa mägedest, vaid rahvastest, suguharudest ja keeltest. Nad pole elutu materjal, mida tuleb haamri ja meisliga ette valmistada, vaid elavad kivid, mis kiirgavad valgust. Tõekirves on nad eraldanud maailma kivimurrust ja toonud suure Meisterehitaja, templi Issanda käe alla. Tema lihvib neid oma töökojas, milleks on maailm, et kõik teravad servad ja kõverused saaksid kõrvaldatud ning nad oleksid Jumala tõega taotud, raiutud ja tasandatud, lihvitud ja puhastatud, valmis täitma oma kohta Jumala vaimulikus templis, et nad võiksid kasvada pühaks Jumala templiks.
“Laske endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.” (1Pt 2:5) Me oleme praegu Jumala töökojas ning meie aulisse templisse sobitamise protsess toimub neil prooviaja tundidel. Me ei saa olla praegu ükskõiksed, hooletud ja muretud ning keelduda patust pöördumisest, vaid me peame surema oma iseloomupuudustele ning lootma saada puhtaks ja pühaks ning meie iseloom peab saama vormitud palee jaoks sobivaks. Kui Kristus tuleb, siis on liiga hilja püha iseloomu hankida. Praegu on ettevalmistusaeg, nüüd on aeg, mil peame laskma oma puudused kõrvaldada. Nüüd on aeg, mil meie patud peavad minema kohtu ette, saama tunnistatud ja kahetsetud ning meie nimede taha peab kirjutatama andestus. EGW “Pilk ülespoole”