Aeg ettevalmistusteks: ristimine ja Kristuse tulek
Selleks, et sõlmida pühalik leping Jumalaga ehk lasta end ristida, on vaja teadmisi sellest, mida nimetatud toiming tähendab ja mida see kaasa toob. Selleks alustame 30. novembril kell 17 ristimiskoolitusega. Koolitus koosneb 11 õppusest. Kui koolitusest osavõtjad soovivad saada ristitud ristimisteenistusel 27. detsembril koos nendega, kellel on ristimiskoolitus juba läbitud, siis läheb õpe küllaltki intensiivseks, kohale tuleks tulla kolm korda nädalas. Loogilisem on tegutseda rahulikult oma tempos ning jõuda ristimiseni kevadel või isegi suvel. Loodame selles suhtes koolitusest osavõtjatega kokkuleppele saada.
Jumala Sõna ütleb: “Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks.” (Mk.16,16.) Olgem siis agarad mõistma ja aru saama, milles seisneb päästev usk, ning vastavalt sellele käituma!
Lisaks sellele, et on ristimiseks ettevalmistamise aeg, on meil ka advendiaeg, mil me tuletame meelde Kristuse esimese tulekuga seotud sündmusi ning vaatame suure igatsuse ja lootusega ette Kristuse teisele tulekule.
Advendiajal on meil oodata mitmeid külalisi. 30. novembril esinevad külalised Tartust, kõneleb Mervi Kalmus, 7. detsembril kõneleb Rein Käsk, 14. detsembril esinevad Elva koguduse koor ja ansamblid ning kõneleb David Nõmmik. 21. detsembril tuleme Jumala ette Teda tänama ja ülistama kohaliku koguduse jõududega. Kaunist ootusaega kõigile!
Põltsamaalased külastasid Helsingi eestlaste gruppi
9.novembril külastasid mõned Põltsamaa adventkoguduse liikmed meie põhjanaabrite juures elavaid ja töötavaid kaasmaalasi. Külakostiks viidi vaimulikku muusikat ja -laulu. Tromboonikvartett esitas puhkpillimuusikat, mis nii mõnelgi kuulajal head mälestused oma nooruspõlvest taas meelde tuletas. Oli nii mõnigi kuulaja noorena ka ise puhkpilliorkestris mänginud. Õppetükitunni juhtimine ja ka jutlusetunni sõnaline osa oli põltsamaalaste kanda. Lõuna-ajal kinnitati keha ühise söögilaua ääres, kus pakuti maitsvat ja mitmekesist toitu.
Oli meeldiv tunda end ühise perena, ükskõik mis maal meie õed-vennad Kristuses elavad. Tagasi Eestisse suunduti laupäeva õhtuse laevaga, südames tänu Jumalale imelise päeva eest.
Palvenädal
2. novembril algab ülemaailmse adventkoguduse palvenädal, mille teema on sel aastal „Ja nad järgnesid Temale“. Palvenädala loengute autor on seekord Larry Lichtenwalter, kes on adventkoguduse pastorina teeninud üle 20 aasta, selle kõrvalt töötanud ka õppejõuna Andrewsi ülikoolis.
Palvenädala loengud on uues Meie Ajas, samuti on need ka internetis: http://advent.ee/materjal/62491/palvenadala-loengud-2013/
Põltsamaal on loengute lugemine juba alanud. 7.nov. neljapäeval koguneme kell 18.00 ja samuti reedel 8.nov. kell 18.00 Palvenädala lõpetamine toimub hingamispäeval 9.nov. kell 11.00.
“Kas ma võiks tagasi minna?”
Sellise küsimuse esitas matkaline, kes polnud kunagi varem kanuuga sõitnud, kui tuli aeg valida kanuu ja paariline. Kuigi kanuumatkale ei satuta juhuslikult, võtab esimest korda vee peale minek ikkagi kergelt südame alt õõnsaks. Hirm jääkülmas sügiseses jões kanuuga ümber minna ja läbimärjaks saada ei ole päris alusetu, sest seda on matkalistel varemgi juhtunud.
Oktoobri esimesel nädalalõpul toimus Kristlike Matkade kaubamärgi all järjekordne ühismatk, seekord kanuudega Pärnu jõe peal. Laupäeva jahedas hommikus kokku saanud ei olnud kogenud tavapäraseks hingamispäevaseks koosolekuks, sellest andsid tunnistust soojad vettpidavad riided ja kummisaapad. Piibliteksti palvuseks ei loetud mitte paberlehtedega raamatust, vaid telefonist, mis rändas seejärel veekindlasse kotti. Palvetajad ei laskunud märjal rohul põlvili, vaid seisid ringis ja kutsusid nii Looja selle päeva kaaslaseks ja kaitsjaks, südame ja meelte avajaks. Tekst Rooma kirja 12. peatükist kutsus meid olema üksmeelsed, mitte laskma kurjal enda üle võitu saamast, vaid võitma kurja heaga.
Kanuumatk võib olla iseloomuproov. Kuidas reageerida siis, kui teine kanuu sulle oskamatu tüürimise pärast otsa sõidab või matkakaaslane sind kogemata liigentusiastliku aeruliigutusega külma veega üle piserdab? Või su kanuukaaslane tüürib sind kogemata kaldasse või kivi otsa? Või teised kiirendavad võistlushimus oma paate nii, et sina jääd taha ja kuidagi teistele järgi ei jõua?
Loomulikult juhtus kõike seda ja mitte ainult korra. Kuid selle hommikupalve vägi kandis meid õhtusse endises heas tujus ja üksmeeles. Õhtusöögilaua ääres hommikul kuuldud sõnu meenutades pidime muigega tõdema, et muude juhistega saime hakkama, aga tuliseid süsi kellegi pea peale koguda ei õnnestunud.
Jumal lõi rahupäeva inimese pärast ja nii mõnigi tundis, et see jõe peal veedetud aeg ei jäänud alla tavapärasele rahupäevale. Kes igapäevaselt teeb tööd kontorilaua taga, see tundis, kui mõnus on ennast veidi liigutada. Kes igapäevaselt elab asfaldi ja betooni maailmas, see tundis, kui mõnus on olla eheda looduse keskel. Kelle osaks on argine töö- või koolistress, see tundis rahulolu lõõgastavast vaheldusest sõbralikus seltskonnas. Kelle osaks on linnamüra, see tundis rahulolu looduse vaikusest. Ja kui seda vaikust katkestasid ka elevil koerte haukumine või ehmunud lehmade muugimine kaldal, siis seegi oli vürtsiks sellele üldisele rahule. Üle kõige selle oli vaimustav sügisene loodus oma vahelduvates värvides.
Naljakal kombel oli isegi kärestikes rahu. Vesi voolas küll kiiresti, kuid oli nii madal, et tihti tuli kanuust välja astuda, et põhja peale kinni jäänud paati edasi aidata. Polnud hirmu ümber minemise ees ja tänu Jumalale ei juhtunud seda selle matka jooksul ühelgi paatkonnal.
Nagu Kristlike Matkade puhul ikka, oli oluline vaimulik osa. See, mis plaani sai võetud, sai ka tehtud: palvused hommikul, laupäevaõhtune arutelu (vaimuliku) rännaku üle ning ühine õppetüki õppimine. See viimane sai teoks alles peale reisi lõppu, pühapäevases sihtkohas. Esialgne plaan oli õppetükki õppida laupäeva lõuna ajal, kuid lõunakoht oli vilu ja tuuline. Seejärel pidime seda tegema laupäeva õhtul, kuid väsimuse tõttu ei suutnud kaht vaimulikku tegevust läbi viia. Siis pidime seda tegema pühapäeva hommikul, peale sööki, kuid matkalised magasid nii kaua, et ka hommikuseks osaks jäi vaid palvus. Aga me ei jätnud jonni ning huvitav arutelu pühamu teemadel toimus pühapäeva lõunal. Otsustasime, et aitab edasilükkamisest, lõunasöök ja saun võivad oodata, kuid vaimulik toit mitte.
Matka lõppedes oli hea tunne. Mitmed meie seast olid selgeks saanud, kuidas juhtida kanuud nii vaikses kui tormises vees, ning õppinud üksteisega koos töötama ja üksteist usaldama. Olime saanud elamusi hingele ning sügavpuhastust saunas ihule. Olime jäänud üksmeelseks ja seda ei kõigutanud nii sõbralikud aasimised lauas kui üksteise leiliga kõrvetamine saunas.
“Millal jälle?”
Kui Jumal lubab, siis Kristlikud Matkad ühendavad inimesi üksteise ja Loojaga ka tulevikus.
Toomas Lukk
Kas mina olen viljakandev oks?
Lõikustänu aeg on nagu sünnipäev – seisame kingitusi täis laua ees, silmad säravad ja meel rõõmus. Oleme tänulikud Taevaisale kõigi heade andide eest. Meie osa on olnud külvata, harida ja saak koguda, aga Jumal on kasvatanud. Tema osa on kõige tähtsam. Meie jaoks on see suur ime. Ilma seemnesse peidetud elujõuta ei kasvaks ju mitte midagi. Sellepärast ongi igal sügisel aeg tänada Loojat kõigi heade andide eest!
Lõikustänu hingamispäeval kõlasid meie koguduse jumalateenistusel tänulaulud. Nii ühislaulud kui koorilaulud kiitsid Jumalat Tema armastuse eest, Tema helduse eest, mis kestab igavesti.
Jutlus keskendus maailma lõpule, mida Piiblis on võrreldud lõikusega – küpsenud vili kogutakse aitadesse ja umbrohi hävitatakse. Lõpuajast rääkides on hea seda võrrelda veeuputusega. Kurjus kasvas üha suuremaks. Jumal andis hoiatuskuulutuse ja ustavaile võimaluse hukatusest pääseda. Meie ajal on samuti kurjus võimust võtmas. Jumala ustavad teenrid püüavad maailma hoiatada ja kuulutavad rõõmusõnumit päästest Jeesuse Kristuse läbi. Nii kogutakse lõikus maailma lõpetuseks. See on ka kurjuse lõpp igaveseks.
Peale lõunat kogunesime veelkord, et lahti mõtestada Suure Lootuse projekti olemus ja eesmärk.
Palvetasime eestpalvenimekirjadesse kantud inimeste eest.
Vastuseks küsimusele, kas keegi meie seast saab rääkida oma kogemusest seoses raamatuga „Suur Võitlus“, kuulsime kahte tunnistust. Üks eakas koguduse õde oli juba varases nooruses Jumalat uskunud, kuid oma otsuse liituda adventkogudusega tegi ta alles siis, kui oli iseseisvalt läbi lugenud „Suure Võitluse“. Ta sõlmis eluaegse lepingu Jumalaga ristimise läbi, kui oli 13.aastane. Ja üks meie noortest tunnistas, et temale isiklikult avanes tõde hingamispäevast täielikult siis, kui oli läbi lugenud „Suure Võitluse“.
Vestlesime ka sellest, kuidas paljundati ja levitati „Suurt Võitlust“ ja teisi raamatuid aastakümneid tagasi, kui kehtiv riigikord ei lubanud trükkida vaimulikku kirjandust.
Teelauas jätkus arutelu misjonitöö vajadustest ja võimalustest.
Meelde tulid sõnad ühest hommikul kuuldud laulust: Jeesus otsib meilt vilja, kuid Tema südames on kurbus, kui Ta leiab vaid lehti…
Küsimus igaühele: kas mina tahan olla viljakandev oks?
Vormija kätes
Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”
Ühendusest Kristusega
Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.
Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.
Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”
Õpeta mulle oma teed!
See, kes käib Jumala käskude teel, käib koos Kristusega, ning Tema armastuses saab süda rahu. Kui Mooses palus: «Õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin Sind,» vastas Issand talle: «Minu pale läheb ühes ja ma annan sulle rahu!»
Prohvetite kaudu öeldakse: «Nõnda ütleb Jehoova: astuge teede peale ja vaadake ja küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga!» (2.Ms.33,13.14; Jer.6,16). EGW “Ajastute igatsus”