Pillilaager Põltsamaal
Esimene laste pillilaager toimus sel aastal Põltsamaa kirikus, kuhu kogunes pillimängijaid üle Eesti. Meid oli kokku 22. Laager algas ühise orkestriprooviga, mida juhatas Raeli. Pärast seda tegi Raeli lastega eraldi tunde. Samal ajal, kui teistel proov oli, said ülejäänud lapsed mängida ja endale pärlitest telefoniripatseid meisterdada. Kui oli söögiaeg, kogunesid kõik teisele korrusele, kuhu Annely ja Ane olid lauad katnud. Esimesel päeval oli kavas ujumine, aga kahjuks sadas vihma ja see jäi ära. Selle asemel tehti meile väike ekskursioon Põltsamaa linnas. Pärast jalutuskäiku hakkasid jälle proovid. Õhtul luges Hele Kulp meile õhtujuttu. Öörahu algas kell 22.00.
Teisel päeval oli äratus kell 8.00. Paljudel lastel oli väga raske nii vara üles ärgata. Kui kõik olid tõusnud ja ennast valmis pannud, algas hommikupalvus ja -söök. Siis olid jälle pillimängud. Teised said endale lasta näomaalinguid teha ja kübaraid meisterdada. Kõik teadsid, et õhtul on mingi üllatus. Paljud rääkisid omavahel ja mõtlesid, mis see üllatus võiks olla. Lapsed jagati autodesse ja hakati üllatuse poole sõitma. Üllatus oli Soosaarte kodus, seal ootasid meid lambad. Saime lammaste aeda sisse, aga neid paitada ei saanud, sest osad lapsed tormasid ja ehmatasid lambad ära. Saime veel lõkke kohal saia küpsetada. Kui saiad olid valmis, saime neid šokolaadikreemiga süüa. See oli väga hea.
Kolmandal ehk viimasel päeval mängisime kava otsast lõpuni läbi. Siis sõitsime Võisiku külla Kuuri tallu, perekond Maureri kodupaika, kus toimus seenioride laager. Andsime seal suure kontserdi. Laagrilistele meeldis see väga. Peale kontserti said kõik õpetajad ja lapsed endale tänukirja ja väikese kingituse. Aitäh kõigile, kes selle toreda laagri korraldasid, eriti Raelile, Annelyle, Helele ja perekond Soosaarele! Loodame, et järgmisel aastal toimub sama tore pillilaager.
Mariel Peetson
Esimene pillilaager
Aital-Marjul tekkis mõte –
teha laager lastele.
Raeli võttiski siis kätte,
andis teada kõigile:
Tulgu see, kes nooti tunneb,
mõnda pilli mängib ka,
nõus on harjutama suvel!
Kohtume siis Põltsamaal!
Nõnda saigi alguse Pillilaager Esimene.
Kirikus meid vastu võttis
sõbralik ja lahke Hele.
Kes siis kokku tulid sinna,
roosilõhnalisse linna?
Siin on nendest nimekiri,
päris pikk ju nende rivi:
Aveli, Annely ja lihtsalt Ly,
Aita, Anne ja Ane,
Camilla, Carola, Katariina,
Maarja, Merilin ja Miina,
Marju, Margit, Mariel,
Ergas, Väle, Samuel,
Susanna, Roosi Ann ja Taali,
dirigendiks ikka Raeli.
Igaühel oma pill –
viiul, flööt või kõristi,
sellel mängis tirilill –
tööd tehti üsna kõvasti.
Nii harjutati päevi kaks
ning lood said aina selgemaks.
Veel polnud lõppenud me jaks,
kui kokku kõlama kõik läks.
Ees ju ootas kontsert suur
seenioridelaagris.
Kuid enne seda oli plaanis
veel üks väike ergutus,
mis oli alles üllatus:
autodega sõitsime külla Soosaartele.
Saime näha lambaid, talli,
lapsed tahtsid teha kalli,
loomad jooksu pistsid karjas,
lapsed järgi – kand ja varvas.
Ei saan’d kätte ühtki utte,
pihku jäi vaid villatutte.
Peremehel tuli mõte
süüdata siis hoopis lõke.
Igaüks sai pika vaia,
mille otsa keeras taigna,
lõkke kohal küpsetas,
koos sõpradega maiustas.
Päike metsa taha loojus,
laager ümber lõkke koondus.
Laulsime veel “Õhtupäikest”,
lummas see nii suurt kui väikest…
Ja siis koitiski SEE päev,
meile justkui pidupäev.
Kaunid kleidid pandi selga,
korralikud püksid jalga.
Pill ja noot nüüd ruttu haara,
mõned manitsused kaasa!
Nii vuras meie pillilaager,
peagi Kuuri talu maadel.
Oodati meid telgis suures,
väikse tiigikese juures.
Pillikeeled pandi häälde,
poogen sai veel viimse määrde.
Ja siis helid taeva tõusid,
Põllud-aasad kaasa laulsid,
ülistuseks Loojale,
rõõmustuseks kõigile.
Kõlas viise võõraid, tuntuid,
rahvamuusikastki kantuid,
klassikat ning lihtsaid laule,
kurbi ja ka rõõmsaid saunde.
(Kuidas kõlasid need palad?
Seda küsi tiigikalalt!)
Ja kui kustus viimne heli,
vanim seenioritest tuli,
kõiki lapsi õnnistas,
isalikult tunnustas.
Selline see laager oli…
Kui sul pähe mõte tuli,
et seal olla tahaks ka,
hakka pilli õppima!
Margit Peetson
Allikas: Advent.ee
Seenioride laager 2013
23. juuli keskpäeval on taevas kaetud tihedate hallide pilvedega. Kuuri talu armsa järvekese kaldale saabuvad esimesed külalised. Nimelt siin, Põltsamaa lähistel, toimub tänavune seenioride laager. Esimeste saabujate hulgas on need auväärsed vanad vennad, kes seitse aastat tagasi nendele kogunemistele aluse panid. Huvitav on jälgida, kuidas üksteist südamlikult tervitades kaldub nende kõnelus kohe Jeesuse taastuleku lähedusele. Nende silmad säravad usus ja lootuses.
Ilja Stepanov rääkis laagrilistele, kuidas seenioride laagri traditsioon alguse sai. Oli nii, et koguduse eakad tundsid endid kõrvaletõrjututena. Noorematel on palju ühisüritusi, aga vanad ainult istuvad ja kuulavad. Asja üle järele mõeldes otsustas ta: “Aga kes siis peab meie eest tegutsema hakkama kui mitte meie ise! Meie teeme ka oma laagri.” Liidu juhatus toetas seda ettevõtmist. Selle aasta laager oli juba seitsmes. Kuid üha rohkem ja rohkem on seenioride laagris ka nooremaid inimesi ja ka päris noori. Vanad ja noored on üksteisele lähenenud.
Laagrilisi on tulnud tervitama Põltsamaa koguduse “pasunapoisid”. Aitähe neile! Nende pillihelide saatel kõlab ka ühislaul “Puhuge pasunat valjusti nüüd, Jeesus ju ilmub meil pea!” Samal ajal kerkib lipumasti laagri lipp. Tugev tuul paneb selle rõõmsasti lehvima. Isegi päike on pilvede vahelt paistma hakanud. Laager on pidulikult avatud.
Kogunetakse kõigile tuttava sini-valge telgi alla.
Mervi kõneleb apostel Johannese elust. Johannes oli Jeesusest tunduvalt noorem ja arvatavasti ka Tema sugulane. Ta oli kolm ja pool aastat Jeesuse õpilane, armastatud jünger. Temagi lootis, et Jeesusest saab Messias, kuningas, kes vabastab oma rahva. See unistus ei täitunud, Jeesus võeti kinni ja löödi risti. See oli valus pettumus. Ometi oli Johannesel julgust minna Jeesuse risti alla, olla seal koos Temaga. Tema oli ka see, kes kiirustas jooksujalu tühja haua juurde.
Peale Jeesuse taevasseminekut kuulutasid apostlid evangeeliumisõnumit julgesti, kuigi neid takistati ja kiusati taga. Ka Johannes pidi palju kannatama.
Möödusid aastakümned. Juba Jeruusalemma hävitamises nähti lõpuaja märke, kuid Jeesus ei tulnud. Johannes pidi veel pikka aega ootama. Koos Jeesusega elatud aeg jäi kaugesse minevikku…
Johannes sai vanaks. Ta oli usu pärast pagendatud Patmosele. Ja siis äkki ühel päeval tunneb ta end olevat ülendatud nägemusse. Ta kuuleb enese taga valju häält. Ta kuulab hoolega, sest hääl tundub tuttav. Jah, tõesti, see on Jeesuse hääl! Ta pöördub vaatama ja näeb Jeesust. See on tema armas Sõber Jeesus. On möödunud palju-palju aega, aga nüüd nad kohtuvad taas – vana Johannes ja Aukuningas Jeesus. Milline kohtumine! Jeesuse auhiilgus on aga nii suur, et Johannes ei talu seda. Ta langeb maha nagu surnu. Jeesus läheneb talle armastuses ja ütleb: “Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimane ja Elav! Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti!”
Meiegi oleme pika elu jooksul oodanud ja oodanud oma Päästjat, aga Jeesus pole tulnud. Siiski, Ta tuleb kindlasti. Meil kõigil on kohtumine oma armsa Sõbraga veel ees. See kohtumine saab olema ülimalt auline. Me võime täna öelda kindlas usu: Tule, Issand Jeesus!
Mervi vastab ka varem esitatud küsimustele. Ta toob esile fakte juutide tavadest Jeesuse elu ajal, selgitab, kuidas rabid lähenesid pühale Seadusele, kuidas Jumala nime MINA OLEN kasutati erinevatel aegadel ja eri tõlgetes. Aitäh Mervile.
Ilja Stepanov kutsub oma sõnavõtus meid üles kiirustama Jeesuse taastulekut.
Laagri teisel päeval saabub aina uusi osalejaid. Mitmed on kaasa toonud oma sõpru. Jumal on juhtinud neid erilisi kokkusaamisi.
Hommikupoolikul kõneleb meie liidu esimees David Nõmmik. Ta toob esile tarkade meeste ütlusi mõtetest, õppimisest, kasvamisest, nagu: kui inimene on liiga suur, et õppida, siis ta enam ei kasva; toida oma vaimu suurte mõtetega, sest sa ei pääse kunagi kõrgemale kui su mõtted. Päritud iseloomujooned võivad ilmneda alles vanaduses. See tõdemus paneb mõtlema – iseloom on ju ainus, mille igavikku kaasa saame. Kui Kristuses kasvamist ei toimu, siis päritud halvad omadused võivad lämmatada kõik hea.
Keskpäeval saabuvad üllatuskülalised – lasteorkester. Need mitmest linnad kogunenud lapsed olid harjutanud kahel päeval ja on nüüd valmis mängima ja laulma. Nende rõõmsameelne ja asjalik esinemine toob kuulajatele pisara silma. Nad on väga tublid. Suur aitäh esinejatele ja nende juhendajatele.
Peale lõunat esitab mõtteid loodusest vend Viktor. Temal jätkub muhedaid ütlemisi nii enda kui kõige ümbritseva kohta. Ta on koostanud ka viktoriiniküsimused Piibli ainetel.
Rein Kalmus peatub oma sõnavõtus pikemalt palvekaartidel, mis on osa ülemaailmse Suure Lootuse projektist.
Veel mõned nõuanded temalt: Ära kasuta piiblitekste väljaspool konteksti. Vaimulik tarkus on Jumala tundmine, see peaks avalduma alandlikkuses. Meil peaks olema eesmärk saada alandlikuks. Moosese kohta on kirjutatud, et ta oli kõige alandlikum inimene. Kuidas ta selliseks sai? Mõelgem sellele! Kui Jumal räägib, siis kuulame vaikides. Las Jumala sõna jääb alati viimaseks.
Kolmandal päeval räägib Salme Siimisker tervisest ja tervislikust toitumisest, tuletab meelde ravimtaimede tähtsust, nende kasutamist. Ta viib läbi ka viktoriini. Siis tegi Rakverest õde Vilja Kaasik ülevaate jooksva nädala õppetükist ja Raely Viirsalu korraldas piibliviktoriini.
Laager lõpetatakse keskpäeval. Jääb kõlama mõte: Valvake, sest te ei tea aega!
Laagri lahutamatuks osaks on alati lõkkeõhtu, paljud esinemised, ühispalved (sh ka kella seitsmesed palved), mitmed sõnavõtud, tunnistused, lauluettekanded, ühispildi tegemine, ühised söögiajad, tublimate täname.
Kogu laagripere on eriliselt tänulik maitsva ja küllusliku lõuna eest, mille valmistasid Mare ja Maarja. Kohapeal said ööbida kõik soovijad.
Laagrilisi oli enamustest kogudustest kokku saja ringis, vanuses 1…95 aastat.
Muljeid osalejatelt.
Raely Valgast: Usun, et meie, vanad, oleme kord koos taevariigis jälle noored.
Guido Viljandist: Mulle meeldis, kuidas meie eakad ootavad nii elavalt Jeesuse tagasitulekut. Nende südamesoov on olla koos Jeesusega läbi igaviku.
Margit Paidest: Tore oli näha eakate säravaid silmi. Väga armas oli lasteorkestri kontsert. Selline vanade ja noorte ja laste koostegutsemine võiks jätkuda. Taevaisa õnnistusi kõigile!
Vally-Reet Viljandist: Seeniorid on lihtsad, targad, ja kuigi mina tundun nende kõrval päris noor, loovad nemad omapoolse suhtumisega tõeliselt asjaliku, mõnusa peretunde. Seda peretunnet kogesin laagris.
Kalju Tartust: Meeldisid meie vanad armsad ühislaulud, tunnistused, jutlused, viktoriin, suurepärased majutustingimused, pererahva külalislahkus. Peaperenaise Hele rahulik-asjalik korraldus. Oli tunda Taevaisa kohalolu.
Eduard Tartust: Mulle oli see Genetsareti järve kaldal veedetud aeg.
Aino Tallinnast: Lipp kerkib laulu saatel ülespoole –
ja seeniorid tänulikus harduses
taas kogunenud meie ühispeole,
et Jeesust ülistada armu eest!
Nii alanud on laager igal aastal –
see ülev, pidulik ja oodat’ aeg,
mil vastastikku kinnitatud saada
on soov meil taevakoju viival teel!
Helve Murd ja Raely Viirsalu
Allikas: Advent.ee
Jumala Sõna mitmekesisus
Jeesus ütles nii: “Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.” Mt. 13,52.
Piibli varakamber on mitmekesistest mõtetest ja erinevatest esitustest tulvil. See tuleneb ka sellest, et Piibli kirjutajad on olnud väga erinevad inimesed erinevatest ajastutest. Neil on olnud erinev taust, erinevad ametid ja isegi erinevad eesmärgid, mille jaoks nad oma sõnumi on kirja pannud. Sellegipoolest on Piibel üks tervik, sest Jumala Vaim on kõiki neid konkreetseid autoreid inspireerinud ja juhtinud.
Meie koguduse praktika läbi mitmete aastakümnete on olnud, et teenistustel jagavad Jumala Sõna ka koguduseliikmed, mitte ainult pastor. Kui alguses oli see harjumatu, siis praeguseks ei oska kogudus oma teenistusi sellise mitmekesisuseta isegi ette kujutada. Kõnelejate erinevad taustad, erinevad ametid ja erinevad meelelaadid annavad kokku terviku, mis on mitmekülgne ja huvitav ning pakub värskust igaks hingamispäevaks.
1. juunil avab Jumala Sõna Margit ning räägib ka oma kogemustest. Otseülekanne on nähtav http://live.advent.ee/poltsamaa/ ikka natuke pärast kella 11 hommikul.
Kevad on kiire
Loodus meie ümber ruttab ja avab õisi puudel, põõsastel ja maapinnal. Aiapidaja teab: kes kevadel ei külva, ei saa sügisel saaki. Nii on ka vaimuliku eluga. Paulus kirjutab galaatlastele: “Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” Kogu meie elu on külviaeg igaveseks eluks, seetõttu on väga tähtis, kuidas me elame ja millega tegeleme päevast päeva.
Meie koguduse elus on samuti tunda ruttu. Reedel, 17. mail, käisime taas Lustivere Hooldekodus laulmas, järgmisel päeval oli Jõhvis uue kirikuhoone õnnistamine, kuhu mitmed meie koguduse lauljad ja muusikud olid oodatud esinema. 1. juunil oleme kutsutud Elvasse laulma ja pilli mängima. Vahepeal, 25. mail, aga koguneme oma koduses kirikuhoones, et üheskoos suunata oma mõtted sinna, kus Jeesus praegu on, ning Piibli “veebikaamera” vahendusel vaadata, kuidas näeb välja taevane tempel. Veebikaamera, seda juba otseses tähenduses, kannab meie teenistuse sel hingamispäeval üle alates umbes 11.10 hommikul aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Mõeldes emale
Lillerikkal ajal soovime oma kallitele emadele kõike, mis on armas, hell ja ilus. Soovime, et Jumal oleks nendega ka siis, kui elu ei olegi vaid lillepidu. Soovime, et emad ei oleks kunagi üksi, vaid et neil oleks kogu pere toetus.
Mõeldes emale mõtleme kogu perele: ka isale ja lastele. Me soovime, et kodus valitseks hea taevane õhkkond: üksteisest lugu pidamine ja üksteise teenimine.
Töö, mida teevad vanemad kodus, on Jumala ees hindamatu tähtsusega ning me tahame seda kogudusena tunnustada. Lisaks sellele rõhutame, et ka kogudus on nagu perekond, kus tugevate sidemete olemasolu on ülimalt tähtis.
Tule ja tähista perepäeva 11. mail kell 11. Otseülekanne internetis algab orienteeruvalt 11.10 aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Päev Loojaga
Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste Looja. Tema ei väsi ega tüdi… Tema annab väsinule rammu ja jõuetumale palju jõudu!» «Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal, ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind õiguse parema käega!» «Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!» Sellest kuulutab loodus ning hingamispäeva eesmärk on hoida neid tõdesid alati inimmeeles. Kui Jehoova käskis Iisraelil pühitseda Tema hingamispäeva, ütles Ta: «Et need oleksid märgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Jehoova, teie Jumal!» (Jes.40,18-29; 41,10; 45,22; Hes.20,20).
Hingamispäeva korrati Siinail antud käsus, kuid seda päeva ei seatud sisse Siinail. Iisraeli rahvas oli sellest teadlik enne Siinai mäe juurde jõudmist. Kui mõned inimesed teekonnal Siinaini hingamispäeva pühadust rikkusid, noomis Jehoova neid: «Kui kaua te tõrgute pidamast minu käske ja käsuõpetusi?» (2.Ms.16,28).
Hingamispäev ei antud ainult Iisraelile, vaid kogu maailmale. Sellest kõneldi inimestele Eedenis ja nii nagu kõik kümme käsku, on see alati kehtiv. Käskude kohta, mille hulka kuulub ka neljas käsk, ütles Kristus: «Kuni kaob taevas ja maa, ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest.» Sest nii kaua, kui püsivad taevas ja maa, meenutab hingamispäev alati Looja väge. Siis, kui Eeden jälle maa peal õilmitseb, austavad kõik Jumala püha päeva. «Hingamispäevast hingamispäeva» tulevad uue maa elanikud «mu ette kummardama, ütleb Jehoova» (Mat.5,18; Jes.66,23).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”
Aus süda
Kristus ütles: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid” (Mk 2:17). Aus süda on selline, mis alistub Püha Vaimu veenmisele. Ta tunnistab oma süüd ja tunneb vajadust Jumala halastuse ja armastuse järele. Tal on siiras soov õppida tundma tõde, et sellele kuuletuda. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Toetu tõotustele!
Meil ei ole võimalik teada, millised on Jumala armulised eesmärgid meie suhtes, kuid tõotuste kaudu, üksnes tõotuste kaudu õpime tundma, mida Ta on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Nagu lilled omastavad Jumala aruka korralduse alusel pidevalt maast ja õhust aineid, et areneda puhasteks ja kauniteks pungadeks ja õiteks ning rõõmustada meeli oma lõhnaga, nii saab olema ka meiega.
Me võtame Jumala tõotustest kogu rahu, lohutuse ja lootuse, mis areneb meis rahu, rõõmu ja usu viljadeks. Neid tõotusi oma ellu võttes anname need alati teistele edasi. Võtkem siis need tõotused omaks. Need on nagu Jumala aia kallihinnalised lilled. Need on mõeldud selleks, et äratada lootust ja ootusi ning juhtida meid kindlale usule ja usaldusele Jumalasse. EGW kiri nr 27
Jumala iseloom = Kristuse iseloom
Jumal on köitnud meie südame enda külge paljude tõendite abil nii taevas kui maa peal. Ta püüab ennast meile ilmutada nii looduse kui ka kõige sügavamate ja õrnemate maapealsete sidemete kaudu, mida inimsüda eales võib tunda. Kuid need esitavad tema armastust siiski puudulikult. Kõigist antud tõendeist hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad tundsid Jumala ees hirmu, pidasid teda karmiks ja halastamatuks. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Ta kujutas Loojat olendina, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, märkamaks nende vigu ja eksimusi, et nende üle siis kohtuotsus langetada. Ning just selle tumeda varju kõrvaldamiseks ja maailmale Jumala piiritu armastuse avaldamiseks tuligi Jeesus inimeste keskele.
Jumala Poeg tuli taevast, et ilmutada Isa. “Keegi ei ole Jumalat iialgi näinud. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). “Ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). Kui üks jünger küsis: “Issand, näita meile Isa,” vastas Jeesus: “Nii kaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: näita meile Isa?” (Jh 14:8.9).
Jeesus tuli head tegema, tuli tervendama kõiki, keda Saatan rõhus. Oli terveid külasid, kus ühestki majast ei kostunud enam haigete oigeid, sest Jeesus oli seal käinud ja haiged terveks teinud. Tema töö tunnistas jumalikust salvimisest. Armastus, halastus ja kaastunne avaldusid igas tema teos; ta süda pöördus õrna osavõtlikkusega inimlaste poole. Ta võttis enda peale inimolemuse, et küündida inimeste vajadusteni. Ka kõige vaesem ja madalam ei kartnud temale läheneda. Õnnistegija kütkestas isegi väikeseid lapsi, kes armastasid ta põlvedele ronida ning üksisilmi vaadata tema mõtlikusse, armastust peegeldavasse näkku.
Jeesus ei hoidunud ütlemast tõde, ent lausus seda alati armastuses. Rahvaga suhtlemisel avaldus tema sügav peenetundelisus ning lahke tähelepanelikkus. Iialgi ei öelnud ta vajaduseta ainsatki karmi sõna, kunagi ei valmistanud ta õrnale hingele tarbetut valu. Jeesus ei pahandanud inimestega nende nõrkuste pärast, rääkis aga tõde alati armastuses. Ta häbimärgistas silmakirjalikkust, uskmatust ja ülekohut; kuid lausus isegi oma teravamad noomitused, pisarad hääles. Õnnistegija nuttis Jeruusalemma, armastatud linna pärast, mis keeldus vastu võtmast teda – Teed, Tõde ja Elu. Nad hülgasid tema, oma Päästja, aga tema suhtus neisse kaastundliku õrnusega. Terve ta elu oli täis enesesalgamist ja tähelepanelikku hoolitsust teiste eest. Jeesuse silmis oli iga inimene väärtuslik. Kuigi ta säilitas alati jumaliku väärikuse, ei takistanud see õrna hoolitsusega iga Jumala perekonnaliikme poole alla kummardumast. Igas inimlapses nägi ta langenud hinge, kelle päästmine oli tema elu eesmärk.
Selline on Kristuse iseloom, mis avaldus tema elus. See on Jumala iseloom. Isa südamest tulvavad inimlastele Kristuses avalikuks saanud jumaliku kaastunde vood. Jeesus, õrn ja kaastundlik Päästja, oli Jumal, “avalikuks saanud lihas” (1.Tm 3:16).
E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”