Kristuse mäejutlus – õndsad on halastajad
Lunastustöö – kas meil on lootust?
Inimmeel ei suuda haarata lunastustööd. Selle saladus ületab arusaamisvõime, ometi mõistab see, kes siirdub vaimulikust surmast ellu, et tegemist on jumaliku tegelikkusega. Lunastuse algust võime tunda isikliku kogemuse kaudu. Selle tagajärjed ulatuvad igavikku.
Taavet oli palunud: «Loo mulle, Jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel Vaim!» (Ps.51,12). Hesekieli kaudu oli antud tõotus: «Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue Vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seaduste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!» (Hes.36,26.27)
Usu kaudu võtame vastu Jumala armu, kuid usk ise ei päästa. Usk ei ole vahend, millega midagi ära teenida. Usk on käsi, millega haarame kinni Kristusest ja võtame vastu Tema teened. Me ei suuda isegi meelt parandada ilma Jumala Vaimu abita. Piibel ütleb Kristuse kohta: «Tema on Jumal oma parema käega tõstnud juhiks ja Õnnistegijaks, andma Iisraelile meeleparandust ja pattude andeksandmist?» (Apt.5,31). Meeleparandus tuleb Kristuselt just nii nagu pattude andestuski.
Kuidas me siis pääseme? «Nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas,» nii on ülendatud Inimese Poeg ning igaüks, keda madu on salvanud, võib vaadata ja elada. «Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!» (Joh.1,29). Ristilt paistvas valguses näeme Jumala armastust. Tema armastus tõmbab meid enda poole. Kui me ei osuta vastupanu, juhitakse meid risti jalamile, et me võiksime kahetseda patte, mille pärast Õnnistegija risti löödi. Siis loob Jumala Vaim inimhinges usu kaudu uue elu. Mõtted ja tahe alistuvad Kristusele. Süda ja mõistus uuendatakse Tema sarnaseks, kes tegutseb Püha Vaimu kaudu meis. Me usaldame kõik Temale. Siis kirjutatakse Jumala käsk meie mõistusesse ja südamesse ning me ütleme koos Kristusega: «Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega» (Ps.40,9).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”