Kristuse mäejutlus
Hapukurgihooaeg on juba mõnda aega käes. Pole vist liialdus väita, et tavalise eestlase jaoks kuulub värske hapukurk maitseelamuse TOP viie, ehk isegi TOP kolme hulka. Teadagi on toidu maitsestamine omaette teadus, mis nõuab parasjagu harjutamist. Aga kui asi hästi välja tuleb, siis ega sööjad kiidusõnu tagasi ei hoia.
Inimestena on meil kõigil oma “maitse”. On omadusi, mida oleme geenidega eluteele kaasa saanud, kuid väga palju sõltub ka meist endist, millisena me inimestele mõjume – kas mahedana või piprasena. Mida Jeesus inimese “maitsest” arvab ja millist “maitset” Ta meie elust püüab esile tuua, sellest tahaksime rääkida hingamispäeval 28. juulil meie hommikusel jumalateenistusel kell 11.00.
Hea karjane
«Mina olen Hea Karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.» «Mina olen Hea Karjane ja tunnen omi… nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa ja ma jätan oma elu lammaste eest.»
Taas puudutas Jeesus kuulajate südant neile tuttavate võrdluste kaudu. Ta oli võrrelnud Püha Vaimu mõju külma, karastava veega. Ta oli nimetanud end valguseks ja eluallikaks. Nüüd kujutas Ta kauni sümboliga karjasest oma sidet Temasse uskujatega. See kujund oli kuulajaile väga lähedane ning Kristuse sõnad meenusid alati, kui jüngrid nägid karjaste hoolitsust karjade eest. Nad nägid igas ustavas karjases Kristust ja abitutes karjalammastes ennast.
Seda kujundit oli kasutanud prohvet Jesaja Messia kohta lohutavates sõnades: «Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: «Vaata, teie Jumal!» Otsekui karjane hoiab Ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles» (Jes.40,9-11). Taavet laulis: «Jehoova on mu Karjane; mul pole millestki puudust!» (Ps.23,1). Hesekieli kaudu oli Püha Vaim kuulutanud: «Ja ma panen neile üheainsa Karjase, kes karjatab neid.» «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.» «Ja ma teen nendega rahulepingu.» «Nad ei ole enam paganaile saagiks… vaid nad võivad elada julgesti ilma, et keegi neid peletaks» (Hes.34,23.16.25.28).
Nii nagu maine karjane tunneb oma lambaid, nii tunneb jumalik Karjane oma karja, kes on hajali kogu maailmas. «Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed! Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jehoova!» Jeesus ütleb: «Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!» «Ma olen sind märkinud oma peopesadesse» (Hes.34,31; Jes.43,1; 49,16).
Jeesus tunneb meid üksikisikuina. Teda puudutab kõik meiega seotu. Ta tunneb meid kõiki nimepidi. Ta teab maja, kus me elame ning iga sealse elaniku nime. Mõnikord on Ta läkitanud mõne oma sulase teatud tänavale teatud linnas, et vastavast majast leida üles üks oma lammas.
Jeesus tunneb igat inimlast nii hästi nagu oleks see inimene ainus, kelle eest Ta suri. Igaühe ahastus puudutab Tema südant. Tema kõrvad kuulevad igat appihüüdu. Ta tuli koguma inimesi enda juurde. Ta palub: «Järgi mind!» Tema Vaim mõjutab neid. Paljud keelduvad kutsele järgnemast. Jeesus teab, kes nad on. Ta teab ka neid, kes rõõmuga kuulevad kutset ning on valmis tulema Tema kui Karjase hoole alla. Ta ütleb: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind.» Ta hoolitseb igaühe eest nii, nagu poleks maa peal kedagi teist.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Vikerkaar
“Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.” (1Ms 9:16)
Armastav Päästja saadab abi just siis, kui me seda vajame. Tee taevasse on pühitsetud Jeesuse jalajälgedega. Iga okas, mis haavab meie jalgu, on haavanud Tema omi. Iga risti, mida peame kandma meie, on kandnud Tema enne meid. Issand lubab tulla võitlusi, mille kaudu hinge rahuks ette valmistada. Ahastuseaeg on Jumala rahvale kohutavaks tuleprooviks, kuid see on igale tõsisele usklikule üles vaatamise ajaks, mil ta võib usu kaudu näha teda ümbritsevat tõotuse vikerkaart. EGW “Suur võitlus”
Nurgakivi
Oma lõpmatus tarkuses valis Jumal nurgakivi ja pani selle paika. Ta nimetas seda “kindlaks aluseks”. Kogu maailm võis asetada sellele oma koormad ja mured ning see peab vastu. Täie kindlusega võib sellele toetuda. Kristus on “läbiproovitud kivi”. Need, kes Talle loodavad, ei pettu iialgi. Ta on vastu pidanud kõik proovid. Ta on talunud Aadama ja kõigi Aadama järeltulijate süükoormat ning on jäänud võitjaks pimeduse jõudude surve all. Ta on vastu pidanud igale koormale, mille on Tema peale heitnud iga kahetsev patune. Kristuses on süüdlane süda leidnud rahu. Tema on kindel alus. Kõik, kes Temale loodavad, leiavad täieliku kindlusetunde.
Neile, kes usuvad, on Kristus kindlaks aluseks. Nad on inimesed, kes Kalju peale langevad ja murduvad. Sellega mõeldakse alistumist Kristusele ja usku Temasse. Kaljule langemine ja murdumine tähendab eneseõigusest loobumist ja lapselikus alanduses Kristuse juurde minemist; oma üleastumiste kahetsemist ning Tema andestava armastuse uskumist. Nii ehitame me oma usu ja sõnakuulmise Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”