Eriti tänapäeval, maailma ajaloo lõppjärgus, nõuab Issand oma lastelt järeleandmatut valvsust. Ehkki võitlus on raugematu, ei jäeta kedagi võitlema üksi. Inglid aitavad ja varjavad neid, kes on alandlikud Jumala ees. Issand ei peta kunagi inimest, kes Temale loodab. Kui Tema lapsed tõmbuvad kurja eest varju otsides Tema ligi, tõstab Ta kaastundes ja armastuses lipu kaitseks vaenlase vastu. “Ärge puutuge neid,” ütleb Ta, “sest nad on minu omad. Ma olen neid märkinud oma peopesadesse.” EGW “Prohvetid ja kuningad”

Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. “Kui te mind armastate,” ütles Ta, “siis pidage minu käsusõnu.” Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.

Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks. Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume jõuallikas. EGW “Ajastute igatsus”