Näe looduses armastavat Jumalat!
Nii loodus kui ilmutus tunnistavad Jumala suurest armastusest. Meie taevane Isa on elu, tarkuse ja rõõmu allikas. Vaadelge looduse ülevust ning ilu. Mõelge, kui imeliselt on kõik kohandatud teenima mitte ainult inimese, vaid kõige elava vajadusi ja õnne. Päikesepaiste ja vihm, mis rõõmustavad ning värskendavad maad ja merd, mägesid ja tasandikke, jutustavad meile Looja armastusest. Jumal rahuldab kogu loodu igapäevased vajadused.
“Jumal on armastus” – nii on kirjutatud igale puhkevale pungale, igale tärkavale rohuliblele. Kaunid linnud, kes täidavad õhu imelise lauluhelinaga, õrnade värvivarjunditega healõhnalised lilled oma täiuslikkuses, metsade majesteetlikud hiigelpuud oma võimsa lehestikuga – kõik see tunnistab Jumala õrnast, isalikust hoolest ja tema soovist teha oma lapsed õnnelikuks. EGW “Tee Kristuse juurde”
Päästev usk on leping
Ei piisa, et usume seda, mida Kristusest räägitakse, meil tuleb uskuda Temasse. Ainus usk, mis meile kasu toob, on usk, mis võtab Kristuse vastu isiklikuks Päästjaks ning tunnustab Tema teeneid meie tegude asemel. Paljud peavad usku maailmavaateks. Päästev usk on leping, mille kaudu need, kes võtavad Kristuse vastu, sõlmivad liidu Jumalaga. Tõeline usk on elu. Elav usk tähendab kasvavat tarmukust ja kindlat usaldust, mille abil hinge voolab võitev vägi. EGW “Ajastute igatsus”
Nälg ja janu õiguse järele
«Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele.» Oma väärtusetuse tunnetus paneb südame nälgima ja janunema õiguse järele. Seda igatsust ei jäeta rahuldamata. Need, kes annavad südames koha Jeesusele, hakkavad mõistma Tema armastust. Kõik, kes igatsevad Jumala iseloomu sarnasust, saavad selle. Püha Vaim ei jäta kunagi abita inimest, kes vaatab Jeesusele. Kui pilk hoitakse püsivalt Kristusel, ei lakka Püha Vaimu töö enne, kui inimlaps on muutunud Tema sarnaseks.
«Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.» (Mt 5:6)
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Sõltumine Jumalast
Meil tuleb teha “eeskuju järele”, mille jättis Kristus, kes kannatas meie eest, et me käiksime Tema jälgedes. (1Pt 2:21) Kristuse sõnad õpetavad, et me peaksime ennast lahutamatult siduma oma Isaga taevas. Ükskõik, milline on meie koht elus, me sõltume Jumalast, kelle kätes on kõikide saatus.
Tema on määranud meile töö ning on varustanud meid võimete ja vahenditega selleks tööks. Nii kaua, kui me alistame oma tahte Jumala tahtele ning usaldame Tema tugevust ja tarkust, käime turvalist rada, et täita meie osa Tema suures plaanis. EGW “Ajastute igatsus”