Reedel, 9. juunil kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Pulmad Kaanas”. Jh 2:1-12

Hingamispäeval, 10. juunil kell 11.00 Taanieli raamatu 7. ptk II osa “Kõik mis hiilgab, pole veel kuld” – kõneleb Rein Kalmus.

Mida me mõtleksime Päästeametist, kes innukalt propageerib tuleohutust ja saab suurepäraselt hakkama kahjutulede kustutamisega, kuid ööpimeduse varjus käiks ise hooneid ja metsa süütamas? See oleks ilmselt täielik sürrealism – midagi täiesti mõistusevastast. Aga just sellise pildi loob meile Taanieli raamatu 7. peatükk ja seda vaimulikus maailmas. Lugu neljandast apokalüptilisest metsloomast (keda on tõelise loomaga raske samastada, kuna ta on 10 sarve ja raudhammastega kiskja – tõeline koletis mingist õudusfilmist) räägib meile korruptsioonist vaimulikus maailmas.

Milles see esmapilgul uskumatu korruptiivsus seisneb, seda vaatleme järgmises osas Taanieli raamatu 7.-st peatükist teema all „Kõik pole kuld, mis hiilgab“. Kohtume Põltsamaa  Adventpalvelas laupäeval 10. juunil kell 11.00.

Kõnesid Taanieli raamatust saab järele kuulata siit.

3. juunil algusega kell 10.00 Eistvere mõisa aidas Paide-Türi-Põltsamaa koguduste laagripäev.

Reedel, 26. mail kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse esimesed jüngrid”. Jh 1:35-51

Hingamispäeval, 27. mail kell 11.00 Taanieli raamatu 7. ptk “I Apokalüptiline jalutuskäik lõvi, karu ja pantriga” – kõneleb Rein Kalmus.

Esimesed 6 peatükki Taanieli raamatust, mis moodustavad ajalooliste jutustuste rea, on läbi saanud. Taanieli 7. peatükiga algab kogu raamatu teine osa. Prohvet hakkab maailma ajalugu vaatlema läbi unenägude ja prohvetlike nägemuste. Keel muutub sümbolistlikuks ja sageli kasutatakse arve. Sellist žanri nimetatakse apokalüptiliseks.

Esimene osa väga mahukast 7.-st peatükist käsitleb maailma ajalugu alates Taanieli ajast kuni kolmanda antiikse maailmariigini. Iga riiki sümboliseerib mingi müstiline metsloom. Läheme siis väikesele rännakule koos lõvi, karu ja pantriga ning vaatleme põgusalt, kuidas need riigid on mõjutanud maailma enda ümber kuni tänapäevani välja.

120 üleskutset on üks osa sündmuste seeriast tähistamaks adventkuulutuse jõudmist Eestisse 120 aastat tagasi.  120 üleskutset sai alguse 19. mail ning kestab 15. septembrini. Iga päev on lisaks üleskutsele ka lühike tekst, mida lugeda. Iga nädalapäev on erinev läbiv teema.

• Esmaspäev – Põhiuskumus
• Teisipäev – Ellen White
• Kolmapäev – Misjon
• Neljapäev – Kirjakoht
• Reede – Eestpalve
• Laupäev – Kogudus
• Pühapäev – Ajalugu

Üleskutsed ilmuvad iga päev http://120.advent.ee/ leheküljele, samuti saab neid tellida oma emailile.

Reedel, 12. mail kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesus – Jumala Tall”. Jh 1:19-34

Laupäeval, 13. mail kell 11.00 emadepäeva jumalateenistus. “Emale. Väärtused meie elus” – kõneleb Rein Kalmus.

Mälestused emast

   Mida lihtsat ja elulähedast võiks meenutada oma emast, tegemata suuri ja õhku täis sõnu? Meenus üks seik ajast, mil olin umbes 10-aastane. Arstitädi oli mulle diagnoosiks pannud kopsupõletiku ja see tähendas kaheks nädalaks puhkust koolitööst ja sõpradest. Kodune režiim seondus lebamisega voodis teki all, tablettide neelamist ja süstikuuri. Viimane polnud muidugi meeldivate killast, aga kuna mu ema oli ametilt meditsiiniõde, siis oli tema see, kes selle praktilise osa eest hea seisis.

   Meenutan eriliselt ühte haiguspäeva, mil pikutasin ja püüdsin raamatute lugemisega oma aega sisustada. Olin üksinda kodus – vanemad olid tööl, vanem õde koolis. Lõuna paiku kuulsin trepikojas hääli ja peagi astus ema uksest sisse. Kuna haigla, kus ema töötas, polnud meie kodust eriti kaugel, sai ta oma kolleegile öelda, et läheb koduvisiidile haiget last süstima. Nii ta siis tuli – heatujuline ja naeratav. Sain oma „kibeda sutsaka“ ära, kuid seejärel järgnes üllatus. Ema oli haigla puhvetist läbi astunud ja pakutavast ilmselt parima välja valinud, et mind pisut rõõmustada. Nüüd avanes tema kott ja voodi kõrvale lauakesele pandi konserv „Kalakonserv tomatikastmes“, moosipontšikud ja limonaad „Valge klaar“. Ja siis läinud ta oligi.

   Mäletan, et mitte kunagi enne ega pärast seda korda ei maitsenud see lihtne nõuka-aegne konserv mulle nii hästi, kui tol korral. Tõeline delikatess… Ja muidugi pontšikud ja limonaad sinna juurde. Kangesti sünnipäeva tunne tuli peale. Ja sünnipäev ühe lapse jaoks – teadagi asi.

   Mis pani minu päikese tavalisest soojemalt ja heledamalt särama? Teadmine, et ema hoolis minust. Tal oli oma töö, kuid ta võttis aega minu jaoks. Sissetulekud olid peres piisavalt ahtad, kuid ta võttis minu jaoks neid eriliselt kulutada. Lihne päev, tagasihoidlik aeg, kuid maitsestatud hoolivuse ja armastusega. Ja seda armastust ja hoolivust jagus emal kuni tema päevade lõpuni. Nii palju siis minu emast ligi pool sajandit tagasi.

   Emadepäevaga seoses ei saa lisamata jätta, et Piiblis on Jumala armastust inimese vastu võrreldud ema armastusega oma lapse vastu. Vahel me mõtleme, et Jumal on nagu suur kuningas, kellel on suur riik valitseda ja lugematu hulk alamaid karjatada. Küllap minu jaoks Tal aega napib… Tegelikult väärtustab Jumal individuaalset suhet iga inimesega nii, nagu peale selle konkreetse inimese polekski kedagi rohkem. Jumal teab suurepäraselt, et inimese elu koosneb väikestest asjadest. Seetõttu on Ta valmis inimese jaoks aega leidma ja tema juurde tulema samuti, nagu minu ema leidis aega minu jaoks. Ka Jumal on valmis enne inimesega kohtumist „haigla puhvetist“ läbi astuma, et tuua rõõmu ja sünnipäeva-tunnet sulle ja mulle. Nii lihtne see tegelikult ongi, kui me oleme Jumalat sügavuti tundma õppinud. Armastavad suhted on alati Tema prioriteet.

Õnnistatud emadepäeva kõigile!

pastor Rein Kalmus