Jumala armuriigi troonikõne
Nimetu mägi kusagil Palestiina mägismaal kõrgub ilmselt suuremana kui Mount Everest, sest sellel mäel istus kord kõigi aegade suurim rabi Jeesus Kristus. Seal pidas Ta oma suurima jutluse, mis on paar viimast aastatuhandet mõjutanud inimkonda rohkem, kui ükski teine jutlus, mida keegi iial pidanud on. Selle nimetu mäe järgi on see jutlus tuntuks saanud kui Mäejutlus.
Me ei tea, kui palju oli sellel jutlusel vahetuid kuulajaid. Matteus oma evangeeliumis vihjab, et ümber Jeesuse oli kitsam kuulajate ring – Tema jüngrid. Nende ümber aga suurem rahvahulk, kes Jeesust Tema populaarsematel päevadel ümbritses. Vahel ulatus kuulajate arv isegi mitme tuhandeni.
Mäejutlus on oma vaimulikult haardelt kõrgeim ja sügavaim tekst, mida keegi eales selle päikese all kuuldavale on toonud. See on ka mõistetav, kui me teame, millele Jeesus selle jutluse pühendas. Äsja oli Ta valinud ja ordineerinud oma 12 jüngrit nö täisajalisele teenimisele. See oli esimene samm kristliku koguduse rajamisel.
“Kristus oli selles jumaliku armu uues kuningriigis Kuningaks, need kaksteist olid selle riigi eesõigustatud kodanikud ehk alamad. Samal päeval /…/ pidas Kuningas oma (kuningriigi) avakõne, milles Ta esitas selle kodanikuks olemise tingimused, tegi teatavaks selle kuningriigi seaduse ning andis üldpildi selle eesmärkidest. Mäejutlus on selliselt ühtaegu nii Kristuse kui armuriigi Kuninga avakõne kui ka selle kuningriigi põhiseadus.” 5BC 322
Kui Jumala armuriik leiab koha inimese südames, toob see endaga kaasa kõigi aegade inimeste suurima unistuse täitumise – olla õnnelik. Sellele viitab Mäejutluse esimene sõna – “õndsad”. Jumal on huvitatud inimese õnnest sageli rohkem, kui inimene seda ise on. Mida see õnn aga endast kujutab, selle õppimisega Mäejutluse põhjal teeme algust 28. aprillil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel, kuhu on oodatud kaasa mõtlema kõik huvilised.
Kevad
Uue elu kingib Looja
loodusele kevadel,
uue elu kinkis Jeesus
mulle, surres risti peal.
Nõnda nagu kevadpäike
soojust, valgust kallab maal’,
nii saadab kiiri Õiguspäike
ja Päästja hinge soojendab.
Vaatan, kuidas puhkeb pungi
puudel metsas, aasadel…
Tunnen hinges vaikset sundi
vilja kanda Jeesusel.
Allikais ja vaikses ojas,
selges, karges, puhtas vees
näen, kuis Päästja minu elus
kõik kristalselt puhtaks teeb.
Soovin täna jälle tuua
tänu Eluissandal!
Soovin, et mind uueks luua
võiks mu Õnnistegija!
E.Lobjakas, 1997
Alandlik meel
Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Moosese sarnaselt on nad näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja nad näevad oma väärtusetust, võrreldes igavese Jumala puhtuse ja üleva täiuslikkusega.
Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patutusele pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest toob nad alandlikkusele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. EGW “Suur võitlus”
Imeline and
Armastada Jumalat üle kõige ja omakasupüüdmatult üksteist – see on parim and, mida Taevane Isa võib meile anda. See armastus ei ole mööduv impulss, vaid jumalik põhimõte, püsiv vägi. Pühitsemata süda ei saa sellist armastust luua. See esineb vaid südames, kus valitseb Jeesus. “Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud.” Jumaliku armu läbi uuendatud südames on armastus valitsevaks tegutsemispõhimõtteks. See vormib iseloomu, suunab ajesid, kontrollib ihasid, õilistab kiindumusi. Kui selline armastus hinges elab, muudab see kogu elu armastusväärseks ning avaldab õilistavat mõju kõigile lähedalolijaile. EGW “Apostlite teod”
