Mind on alati üllatanud väide erinevate kristlaste suust, et “Kristus kaotas käsu ära” ja “Kristus lõi 10-käsku ristipuule”. Mida see peaks tähendama? Kas uskumust, et enne Kolgata risti sai inimene õndsaks käsule kuuletumise kaudu ja pärast risti on pääsemise aluseks Jumala arm? (Mis tähendaks seda, et erinevatel aegadel on Jumal inimesi mõõtnud erineva mõõdupuuga ja kõik ei olegi Jumala ees võrdsed?) Või uskumust, et sõnakuulelikkus seadusele polegi pärast Kolgatat enam vajalik? (Mis jällegi tekitab hulga küsimusi – kas ma võin ilma süümepiinadeta oma tuttava lauahõbeda kaasa viia, sest käsk “Ära varasta” enam ei kehti? Või vallatleda oma naise kõrval ka naabrinaisega, sest käsk “Ära riku abielu” enam ei kehti? Või äri ajamisel petta kliente nii, et maa on must, sest käsk “Ära valeta” enam ei kehti?)

    Mäejutluses ütles Jeesus huvitavad sõnad: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.” Mt 5:17,18  Need sõnad näivad olevat otseses vastuolus väitega Kolgatal tühistatud seadusest. Aga mida siis Jeesus nende sõnadega öelda soovis? Sellest mõtiskleme meie jumalateenistusel hingamispäeval 13. aprillil kell 11.00. Kõigile tere tulemast Põltsamaa Adventpalvelasse ühisesse osadusringi!