Kristuse mäejutlus – teie olete maailma valgus
Kas te olete kunagi üritanud tomatit ja kurki kasvatada keldris ilma valguseta? Kindlasti räägib teie kogemus sellest, kui lootusetu see üritamine oli. See on nii enesest mõistetav, et kõik meie ümber vajavad valgust. Ega meie endigagi see teisiti pole. Päikest täis päeval on meeleolu mitu korda parem kui sombuse ilmaga. Samuti meie iga-aastane kogemus kevade ja suve ootamisel – aastast aastasse korduv ring, millest me mitte kunagi ei väsi. Ikka ootame seda aega, milles laulusõnade järgi “lõputult pikk on päev…”
Elu kuulekuses
Kristuse nimel palumine tähendab palju. See tähendab, et me peame omaks võtma Tema iseloomu ja meelsuse ning tegema Tema tegusid. Päästja tõotus on tingimuslik. “Kui te mind armastate,” ütles Ta, “siis pidage minu käsusõnu.” Ta päästab inimesi mitte koos pattudega, vaid pattudest; ja need, kes Teda armastavad, näitavad oma armastust kuulekusega.
Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks. Nii nagu Kristus inimesena täitis käsku, nii täidame ka meie, kui me juurdume jõuallikas. EGW “Ajastute igatsus”
