Parim sõber
Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus
10-päevane palveaeg läbi pastori silmade
10.–20. jaanuar kogunesid inimesed üle maailma, et üheskoos palvetada ja Jumala ette tulla. 10-päevane palveaeg on Peakonverentsi poolt korraldatud 10 päeva kestev palveaeg, mis sai alguse juba 2012. aastal. Palveaja sünnist saati on neid materjale tõlgitud ka eesti keelde ning kogudused on nendele tuginedes alustanud oma aastat ühise palveajaga. Üheks selliseks Eestimaa koguduseks on Põltsamaa, kes on igal aastal lisaks tavapärasele sügisel toimuvale palvenädalale ka 10-päevast palveaega igal aastal väga eriliseks pidanud.
Praegune Türi, Põltsamaa ja Paide koguduste pastor Rein Kalmus viis sellel aastal palveaega läbi kõikides oma kogudustes. Palveajale tagasi vaadates tõdeb ta, et mõistab üha enam 10-päevase palveaja väärtust. „Palvet ei saa olla kunagi liiga palju,“ ütles Rein. „Pea igal õhtul viibisin Põltsamaal, Türil või Paides, kus tulime kogudusena kokku, et palvetada“.
2018. aasta palveaja teemaks oli „Meie ülempreester.“ Palveaja 10 päeva jooksul oli jutuks Vana Testamendi ülempreestri ametiriietus ja töövahendid, milledel on kokkupuutepunkte ka meie eludega tänapäeval. Reinu hinnangul oli teema huvitav. „Üheskoos palveajal olles kerkis esile selliseid teemasid, mis panid mind ka palveaja järgselt Piiblit uurima ning vastuseid otsima,“ kirjeldas ta oma isiklikku kogemust.
Palveaja formaat näeb ise välja selline, et koosolek koosneb ülistusest, patutunnistusest, eestpalvetest, ja tänupalvetest. See kõik on seotud päeva teema, kirjakoha ning lühikese sisutekstiga. Põltsamaa kogudusest rääkides tõi Rein välja selle, et palvesoovid on inimeste vahel ära jaotatud ning lisaks sai igaüks välja öelda ka oma südamel olevad palved.
Erilisem teenistus korraldati palveaja puhul ka hingamispäeval, kus oli oluline osa üleskutsel oma seitsme tuttava pärast palvetada. „Koguduseliikmed kirjutasid nimed omale paberi peale ning kutsusin üles palvetama eriliselt nende inimeste eest ka edaspidi,“ selgitas Rein. „Tavapärasele jutluseosale järgnesid eestpalved, kus lisaks palvesoovidele loeti üheskoos ka Jumala tõotusi, millele meie palve vägi ju tegelikult toetubki.“
Kuigi selline palveaeg on nii-öelda „vabatahtlik“, ütles Rein, tuleks seda võtta sama tõsiselt kui iga teist palveaega- või nädalat. „Julgustan kõiki kogudusi kogunema 10 päevaseks palveajaks ja võtma seda täie tõsidusega.“ Endast rääkides lisas Rein, et tema on jõudnud palveaja olulisuse ja vajaduse mõistmiseni tasapisi, aastate jooksul. „Nüüd võin öelda, et see on põnev aeg, sest see kasvatab nii kogudust kui meid endid.“ Oma positiivset kogemust kokku võttes ütles Rein, et ootab juba järgmise aasta 10-päevast palveaega.
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 26. jaanuaril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse esimene misjonireis Galileas”. Mrk 1: 35-45
Hingamispäeval, 27. jaanuaril kell 11.00 Taanieli raamatu 12. ptk “Kes viimasena naerab…” – kõneleb Rein Kalmus.
“Kes viimasena naerab, see naerab paremini!” Arvestades selle kõnekäänu tavakasutust inimeste “rusikavõitluse” kontekstis, siis tundub, et selle negatiivse fooni taustal ei kõla see Taanieli raamatu 12. peatükiga sobitatuna eriti hästi. Kuid arvestades väite sisulist poolt, sobib see prohveti viimase nägemuspildiga suurepäraselt. See haakub täielikult Piibli tõotusega, mis on kirja pandud palveteekonna laulus Ps 126:5,6:
“Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.”
Meie Jumal on läbinisti positiivne Valitseja. Positiivse pildiga meie planeedi saatusest lõpetab Ta Taanielile antud nägemusteseeria. Hea võidab kurja, armastus võidab vihkamise, elu võidab surma, ajatu võidab ajaliku…
Rõõmustagem siis koos, tõmmates joone alla Vana Testamendi apokalüpsise – Taanieli raamatu õppimisele. Läbi raskuste tähtede poole…
Vikerkaar
“Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas.” (1Ms 9:16)
Armastav Päästja saadab abi just siis, kui me seda vajame. Tee taevasse on pühitsetud Jeesuse jalajälgedega. Iga okas, mis haavab meie jalgu, on haavanud Tema omi. Iga risti, mida peame kandma meie, on kandnud Tema enne meid. Issand lubab tulla võitlusi, mille kaudu hinge rahuks ette valmistada. Ahastuseaeg on Jumala rahvale kohutavaks tuleprooviks, kuid see on igale tõsisele usklikule üles vaatamise ajaks, mil ta võib usu kaudu näha teda ümbritsevat tõotuse vikerkaart. EGW “Suur võitlus”
Nurgakivi
Oma lõpmatus tarkuses valis Jumal nurgakivi ja pani selle paika. Ta nimetas seda “kindlaks aluseks”. Kogu maailm võis asetada sellele oma koormad ja mured ning see peab vastu. Täie kindlusega võib sellele toetuda. Kristus on “läbiproovitud kivi”. Need, kes Talle loodavad, ei pettu iialgi. Ta on vastu pidanud kõik proovid. Ta on talunud Aadama ja kõigi Aadama järeltulijate süükoormat ning on jäänud võitjaks pimeduse jõudude surve all. Ta on vastu pidanud igale koormale, mille on Tema peale heitnud iga kahetsev patune. Kristuses on süüdlane süda leidnud rahu. Tema on kindel alus. Kõik, kes Temale loodavad, leiavad täieliku kindlusetunde.
Neile, kes usuvad, on Kristus kindlaks aluseks. Nad on inimesed, kes Kalju peale langevad ja murduvad. Sellega mõeldakse alistumist Kristusele ja usku Temasse. Kaljule langemine ja murdumine tähendab eneseõigusest loobumist ja lapselikus alanduses Kristuse juurde minemist; oma üleastumiste kahetsemist ning Tema andestava armastuse uskumist. Nii ehitame me oma usu ja sõnakuulmise Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”
Otsi head nõu
Jumal ei nõua loobumist millestki, mis on meile kasuks. Kõige oma tegevuse juures peab Ta silmas oma laste heaolu. Kui ometi kõik, kes ei ole veel Kristust valinud, saaksid aru, et Tal on neile pakkuda midagi sootuks paremat kui see, mida nad ise püüavad!
Inimene, kes mõtleb ja töötab Jumala tahte vastu, teeb oma hingele suurimat ülekohut. Tõelist rõõmu ei leita teel, mille on keelanud Tema, kes teab, mis on kõige parem ja kes soovib inimestele head. EGW “Tee Kristuse juurde”