Kallihinnaline pärl

Head mõtted
Ma otsustasin anda
oma südame tagasi
mu südame Loojale.
Oma vaimukätel
ulatasin Talle elust
pulbitseva keskuse,
millest lähtub iga
hingetõmme ja liigutus.
Olin liialt kaua
seda enda kätel
üritanud hoida ja
läbi marutuulte kanda.
Täna otsustasin
oma südamele
parema kodu
ja soojema pesa leida.
Ulatasin selle oma
Issandale –
Temale,
kes südame
põksuma pannud.
Kergendunult hingata
võin taas –
mu süda on kodus,
seal, kus põleb
ta Looja valgus.
JK
Kristuse mäejutlus – õnn on olla tagakiusatud?
Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Ole oma valikus kindel
Issand ei sunni inimesi õiglaselt elama, halastust armastama ja alandlikult Jumalaga käima. Ta seab inimeste ette hea ja halva ning teeb selgeks, missugused on ühe või teise eluviisi tagajärjed. Kristus kutsub meid: “Tulge minu järel.” Kuid meid ei sunnita kunagi Tema jälgedes käima.
Kui me seda teeme, siis sihiliku valiku tulemusena. Kui me näeme Kristuse elu ja iseloomu, tärkab meis tugev soov olla iseloomult Tema sarnane ning me püüame Issandat tundma õppida, sest Tema on kindel nagu koit. Siis hakkame mõistma, et “õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Armuline Jumal
Eriti tänapäeval, maailma ajaloo lõppjärgus, nõuab Issand oma lastelt järeleandmatut valvsust. Ehkki võitlus on raugematu, ei jäeta kedagi võitlema üksi. Inglid aitavad ja varjavad neid, kes on alandlikud Jumala ees. Issand ei peta kunagi inimest, kes Temale loodab. Kui Tema lapsed tõmbuvad kurja eest varju otsides Tema ligi, tõstab Ta kaastundes ja armastuses lipu kaitseks vaenlase vastu. “Ärge puutuge neid,” ütleb Ta, “sest nad on minu omad. Ma olen neid märkinud oma peopesadesse.” EGW “Prohvetid ja kuningad”





