Jõulujumalateenistus
24. detsembril algas Jumalateenistus pidulike pasunahelidega. Laulud ja lastejutt juhtisid meie mõtted Jeesusele. Jumal on andnud Jeesuse isikus meile suurima kingituse. Ta tahab olla meile väga lähedal.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Joh. 3,16
Mis oleks see, mida Jeesus meie puhul ootaks?
Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: “Hea Õpetaja, mida tehes ma
päriksin igavese elu?”
Jeesus ütles talle: “Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole
hea keegi muu kui üks – Jumal.
Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna
valetunnistust, austa oma isa ja ema!”
Aga tema ütles: “Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest
saadik.”
Seda kuuldes ütles Jeesus talle: “Üks asi on sul veel vajaka:
müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare
taevas, ning tule, järgne mulle!”
Luuka 18,18-22
Sa saad Jeesusele kõik kinkida siis, kui sa näed, et Ta on Jumal. Kui sa ennast Tema kätte usaldad, annab Ta Sulle kõik, mida vajad.
Luuka 18,23-30
Ühineme laulusõnadega, mis ütlesid: “Ma südame sul avan mu Päästja rõõmuga, Sul kogu oma elu anna ma!”
Tasub ennast Jumalale kinkida!
Pärastlõunal olid koguduse noored abiks Jõgeval Jumalateenistuse korraldamisel. Kuulama oli tulnud väga palju lapsi ning koosolek lõppes ühise söömaaja ning kingituste jagamisega.
Noored Taanis esinemas
24.-27. novembril külastasid Põltsamaa noored Taani Lille Nørlund’i adventkogudust ja viisid neile muusikalist külakosti . Reisiseltskond oli natuke kahanenud, kui Tšehhis käis meid 18 siis Taani jõudis meid ainult 8.Seekord läksime südamerahus lennukiga ning olime kindlad, et taanlased annavad endast parima meie võõrustamiseks. Nii oligi.
Saabusime neljapäeva varahommikul, kuna öö oli unetu, siis terve päev tundus, et midagi on sassis. Esimene mulje Taanist oli mittemidagiütlev, samasugune lame maapind, üksikud talumajad ja lõputud põllumaad. Peagi saime teada, et mets siin praktiliselt puudub, infrastruktuur on tasemel ning nende kõrgeim mägi on 147m madalam kui Suur Munamägi!
Alustuseks seiklesime niisama ümberkaudsetes linnades ning tegime proovi. Reedel, päev enne esinemist, õnnestus Ergasel korralikult haigeks jääda ning oli sunnitud koos Helega terve päeva kodus passima. Igav neil muidugi ei hakanud. Teised veetsid reede Taani suuruselt teise linna Aarhus’e vanalinnas ning selle lähiümbruses. Ergas oli andnud käsu ka talle midagi osta ning lõpuks otsustasime viia talle ühe pulgakommi ning vanaaegse närimiskummi (magusa maitsega puuoks). Tüdrukud jätkasid oma reisitraditsioone ning ajasid taga suveniire. Reede õhtul oli 1. Advendi koosistumine, kus lisaks ohtrale söögile peeti ka väike kõne ning tutvuti ja uudistati võõralt maalt saabunud usukaaslasi. Ütlus „keeled suus ja Euroopasse“ pidas põhimõtteliselt paika, asjad sai aetud nii soome, saksa, inglise, taani kui ka eesti keeles. Lihtsalt oli vaja kätega juurde vehkida. Asjaliku keelepraktika said Hele ja Siret, kes on mõnda aega taani keelt ka Tartu Ülikoolis õppinud.
Hingamispäevahommikune oli küllaltki sarnane meie omale, muidugi kuulati rõõmuga meie etteasteid ning üritati aru saada millest need eestlased küll laulavad… Üks vanem meesterahvas eespingis kordas vähemalt hoolikalt kõiki meie suuliigutusi. Siis aga jõudis kätte aeg, kus mõned hakkasid närveerima, mõned soengut sättima ja oma riietuse pärast muretsema. Tegelikult oli see kõik aga asjatu: oli aeg meie etteasteks! Nagu ikka: kirikutäis rahvast, tõlge seina peal ning meie laval. Kõik tuli välja nagu pidi, mitte nagu proovides ning nagu hiljem kuulda oli, said inimesed sügavama vaimuliku elamuse. Tänu Jumalale! Jällegi veetsime õhtu ühise söögilaua taga ning kojujõudes jäime oma uusi sõpru ootama. Perekond Rasmussenide juures jätkus lustakas õhtu ning nalja jagus ka hilistesse öötundidesse.
Terve laupäev olime üksteist hirmutanud teadmisega, et pühapäeval on tuul tavalisest natuke tugevam ning kojusõit võib tulla dramaatiline. Pühapäeva hommikul tundus tuul tõesti hirmuäratav olevat. Veel me ennast sellest häirida ei lasknud ning sõitime Herning’isse, et tähistada 1. adventi. Meeldiva elamuse saime poistekoori kontserdist ning vaatasime linna jõulutulede süütamist. Ringi käis ka jõuluvana, isegi Ergas sai temalt midagi. Päev oli juba õhtusse jõudmas. Kõigil hakkas hinge pugema mingitsorti kurbus. Lootused olid pandud sellele, et lend lükatakse edasi ning seiklused Taanis võiksid jätkuda. Seda siiski ei juhtunud. Jätsime toredate taanlastega hüvasti ning läinud me olimegi. Saime veel õppetunni, et Taani turvakontroll on tunduvalt rangem kui Läti oma ja lend võis alata. Kõik läks üle ootuste hästi, Ergasele kinkis stjuardess lausa piloodivormis legomehe.
Mälestused Taanist on mõlemapoolselt ülevad ja meenutamist jätkub siiani. Tuleb loota, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks, aga elame näeme. Parimal juhul võib isegi meie maailmaturnee jätkuda, aga sellest on veel vara rääkida. Tänud kõigile, kes oma panuse andsid selle reisi õnnestumisesse ning kõige suurem tänu Jumalale, kes seda reisi õnnistas.
Kristlikud Matkad – Sügisene paadimatk
23.-25. oktoobril toimus meie viimane matk sellel aastal, sügisene paadimatk. Jällegi olime usinalt matkapäevikut täitmas ning sealtvõetud jupikestest moodustub ilus ülevaade meie matkast.
23. oktoober
Siin me jälle oleme. Eelmisest matkast on alles jäänud Marleen, Triin, Betty, Vallo, Mairo ja Tanis ning uuteks kamraadideks on Deivy, Eda, Kalle ja Toivo. Alustasime Põltsamaa lähedalt Külmojalt ning plaanime jõuda niikaugele kui jõuame. Täna, 23. Oktoobril, on olnud äärmiselt ekstreemne päev, meil oli peaaegu kaks kärestikku ning enamus ajast vool puudus. Saime ka vihma. Tegime paar kiirendust, rekordiks saime 9 km/h. Õhtul jagasime seltskonnaga oma hirme. Kui enamustel oli üks või kaks hirmu, siis Deivy omadest me parem ei räägi..
Betty
Üldpilt on hetkel selline, et meid on raftinguparves 8, Kalle on põline tüürimees, ning Tanis ja Mairo luusivad süstadega meie ümber. Paratamatult tuleb meil need 3 päeva ühes paadis veeta, seega põgeneda pole kuskile ja otsustasime mängima hakata. Kõige raskem töö oli vast sõnade meeldejätmismäng, kus lõpuks pidi 34 sõna õiges järjekorras mäletama. Pimedas jõudsime ööbimiskohta, järgmisel hommikul avastasime, et tegu on karjamaaga ja lehmad olid seda samuti värskelt külastanud.
Vallo
24. oktoober
Päev algas lootusrikkalt..
Betty ja Marleen soovisid midagi ekstreemsemat, teistsugust. Tahtsime sõita pimedas, taskulambid põlemas, täielikus vaikuses- kus kuulda oleks olnud ainult vee liikumist. Pimedad kaldad, mis kubisesid meid jälgivatest killeritest. Mairo lubas, et lahendame need erimeelsused hääletusega nagu demokraatlikus riigis kombeks.
Kuid päev võttis ootamatu pöörde..
Betty
Täna oli küllaltki intriigiderohke päev, näiteks mängisime maffiat. Ööbimispaika jõudes hakkas Kalle kohe hauda kaevama, seejärel läks aga üllatuslikult hoopis kalale. Just siis, kui esimest korda kala näkkama hakkas, hüüdis keegi kaldalt, et „Kalle, kuidas võtab kah?“, Kalle ehmatas ja nii ta läkski. Kala me ei saanud. Õhtu oli pikk ja aega palju, Deivy ja Toivo käisid näiteks süstadega Emajõel ära. Seejärel arvas Toivo, et teiselpool jõge on kuivemad oksad ja lohistas nad mööda vett üle jõe ja siis nad enam nii kuivad ei olnud.. lõkkesse läksid nad igaljuhul.
Õhtul rääkisime Kristlikud Matkad logokonkursist, palju õnne võitjale! Loosisime ka hääletajate vahel loosiauhindu igasuguste eri viisidega..
Vallo
25. oktoober
Tere. Olen Deivy. Ärkasin täna kuue aeg. Mõlema suure varba jalad olid külmunud. Mõtlesin, et teen lõkke ja soojendan varbad üles. Nii tegingi. Praeguseks oleme üleval Mina, Danielson ja Eda. Teised magavad. Kalle on tubli ja tõi vett ning pani tulele keema. Aaa, Vallo ka vahepeal ärkas, tegi mõne pildi, mõtles et läheb ujuma ka, aga läks hoopiski magama tagasi. Ilm tuleb ilus. Mõtleme siin Kallega, et laseme tüdrukutel puhata ja teeme ise süüa. Mõtleme mida teha, kas tatart või suppi, aga tundub et tatart polegi. Siis tuleb vist supp.
Eile olime Toivo ja Mairoga üheni üleval, Vallo võitles, aga üle 00:00 ei suutnud. Meil toimus aga võistlus, mille Toivo võitis. Naerda sai ikka nii, et kõhulihased siiani valusad. Nüüd tuli plaan teised üles ajada, siinsele seltskonnale meeldib mu äratus „Spordimehe laul“. (Hiljem muutus see matka hümniks)
Deivy
Hommikust! Kalle siinpool. Öö oli külmem seekord. Hommikul oli telk pealt jääs. Õnneks oli magamiskotis soe olla. Paat ja süstad olid ka üleni jääs. Ei tahaks nagu eriti sinna istudagi, aga küll päike ta varsti üles sulatab. Muide toit on suht otsakorral, aga jah, loodetavasti peame matka lõpuni vastu. Käreveresse me seekord välja ei jõua. Igatahes tüdrukute telgist kostub jälle killerite teemat. Majake, kus sööme, on pidevalt lõkketossu täis. Isegi tüdrukud ütlesid oma spetsialisti pilguga ehitist hinnates, et valesti ehitatud..
Kalle
Nii, jõudsime nüüd siis matka lõpppunkti ja avastasime, et siin ongi päris killerid. Keegi Eino Tihane mõrvati siinsamas aasal 1966, st et mõrvar võib olla 60-70 aastat vana Appi!
Triin
Viimane peatuspaik enne ärasõitu. Istume ümber pika laua ja söömine on just lõppenud. Selline mõnus hetk. Matkapinge hakkab kaduma ja asendub kerge rammestusega. Matk on olnud suurepärane mõnedest eriarvamustest hoolimata. Sügisene loodus, päikesesillerdus veel või isegi väike päevane vihmasabin- see jääb kauaks meelde. Mulle oli ka esmakordne kogemus sügisel telgis ööbida.
Eda
Rohkem lugemist leiad meie matkapäevikust. Tule matkama!
Isadepäeva koosolek
Põltsamaa kogudus ühines palvenädalaga, arutlesime iga päev ühe teema üle.
Hingamispäeval oli lisaks viimasele loengule ka üllatus isadele, sest 13. novembril on kalendris märge isadepäev. Isadele oli pühendatud flöödipala ja sõnavõtt.
Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub
leiba, ent tema annab talle kivi?
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma
lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head
neile, kes teda paluvad!
Matteuse 7,9-11
Ette kutsuti ükshaaval kõik isad alates auväärsematest, kes on juba vanaisad ja lõpetades meie noorte isadega. Igale isale loeti Piiblist üks kirjakoht ja anti väike kingitus.
Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.
Laulud 103,13
KAUNIST ISADEPÄEVA!
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”