David Nõmmik: pöördumine ja üleskutse
Hea koguduseliige, õde ja vend Kristuses! Uus aasta on juba käeulatuses ning peagi tervitame 2012 aastat. Vana aasta aga kaob igavikku ning vaid mõned mälestuskillud jäävad meenutama endisi aegu.
Oled sa rahul möödunud aastaga? Kas kõik läks nii, nagu sa olid planeerinud ja oodanud? Kas on midagi, mis vajab muutust või mida tahad sa muuta enda juures?
Meie uues hommikvalve raamatus on kirjutatud: “Issand kutsub meid igaüht oma positsioonil muutusele. … Kas evangeelium on kaotanud mõju südametele? Kas südamed ei ole puhastatud, pühitsetud ja Püha Vaimu jaoks valmistatud sellepärast, et Kristuse Vaimu uueks loov mõju on hääbunud? Ei, Vaimu Mõõk, elava Jumala Sõna on ikka veel meiega, kuid seda tuleb käsitseda tõsiselt. Kasutagem seda nagu vana aja Jumala pühad. See rajab endale tee südamesse elava, elustava väega. … “
Isiklik pühendumine on see, mida me kõik vajame. Me tahame ju näha enda juures mingit arengut, kasvu, pürgimist. “Kui me jääme Temasse ning lubame Temal jääda meisse Püha Vaimu kaudu, siis ilmneb tõesti erinevus. Meie elu muutub!”
On täiesti arusaadav, et kui me soovime näha arengut ja muutust meie enda, ligimese ja koguduse elus, siis oleks hea, kui leiame aega ja vaatame ennast peeglist. Alustades enda juurest, küsime, kas minu elu ja iseloom on muutunud? Kas olen ma lubanud Jeesusel elada minus?
On oluline, et isiklik suhe/kogemus Jumalaga oleks korras. Kui tõde või tõed, mida me soovime edastada teistele, ei ole muutnud meie elu, siis loota, et keegi teine tunneks selle vastu huvi, on tühine.
Selleks uueks perioodiks on meie ülemaailmne adventkirik valinud ärkamise ja reformatsiooni suuna. See suund on mõjutanud ka meie Eesti liidu strateegilist plaani ja tööd, sest me kuulume ülemaailmsesse kogudusse.
“Äratus tähendab tegutsemist meie vaimuliku eluga, reformatsioon puudutab uuendust meie arusaamistes, harjumustes ja tegevusplaanides. Vahest kui me räägime äratusest ja reformatsioonist, on tähelepanu sellel, et me peame nüüd minema seda äratust kellegi ellu tooma. Kuid nüüd on fookus olnud meie isiklikul suhtel Jumalaga.”
Seega äratuse ja reformatsiooni teema on oluline ja selle peamine küsimus on: Kas me lubame Jumalal tegutseda enda juures?
“Rist ning see, mis ristil aset leidis on see, miks me soovime olla koos Jeesusega ja kui me mõtiskleme Jeesuse elu üle, oleme me motiveeritud muutuma.”
“Kui kogudus ärkab, siis tehakse otsusekindlaid muutusi. Mehed ja naised pöörduvad ning niimoodi Jumala Vaimuga täidetult lähevad nad tõe sõnimit kuulutades riigist riiki ja linnast linna. Nad avavad Piibli ja esitavad Sõna südamega, mis on täidetud tõsimeelse armastusega hingede vastu.”
Las Jumala vägi puudutab meie südameid ja muudab neid, et me oleksime siirad ja ausad kristlased.
Üleskutse:
Ma kutsun kõiki pastoreid ja koguduseliikmeid ühinema ülemaailmse programmiga nimega “ Globaalse vihma mõju” (Operation Global Rain). See toimub 4.-14. jaanuarini 2012.
See programm kestab kümme päeva ning igal nimetatud päeval on võimalus tulla kokku kas kodus või kirikus, et koos palvetada. Igal päeval on erinev temaatika ja palvetamise eesmärk. Kõik vajalikud materjalid, kaasa arvatud ka videod ja reklaamlehed leiad meie ülemaailmse koguduse leheküljel: http://www.revivalandreformation.org/ogr-resources
Kümme ülemises toas veedetud päeva muutsid jüngrite elu. Need kümme päeva, mille järel valati välja Püha Vaim, muutsid samuti koguduse tööd.
Mis siis juhtus nende kümne päeva jooksul? Me teame, et Jeesus, peale ülestõusmist, veetis nelikümmend päeva koos oma jüngritega, “ilmudes neile ja kõneldes Jumala riigist”, kuid siis, “kui ta viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust…”
Nende kümne päeva jooksul, siis kui nad olid sõnakuulelikud ja ootasid tõotuse täitumist, juhtus midagi erilist, mis muutis nende südamed ja meeled. See muutus mõjutas ka koguduse tööd, ja kogudus oli suuteline täitma võimatuna näivat ülesannet.
Mis siis juhtus nende kümne päeva jooksul? See pakub paljudele ka täna huvitavaid mõtteid.
Ka meie ootame Püha Vaimu erilist väljavalamist ning nende kümne päeva jooksul me soovime uurida seda, mis andis jüngritele oodatud tulemuse.
Kaunist aastalõppu ja edukat uut aastat!
David Nõmmik
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president
Põltsamaa koguduse sündmused aastal 2011 piltides
Vajuta pildile.
Jõulujumalateenistus
24. detsembril algas Jumalateenistus pidulike pasunahelidega. Laulud ja lastejutt juhtisid meie mõtted Jeesusele. Jumal on andnud Jeesuse isikus meile suurima kingituse. Ta tahab olla meile väga lähedal.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Joh. 3,16
Mis oleks see, mida Jeesus meie puhul ootaks?
Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: “Hea Õpetaja, mida tehes ma
päriksin igavese elu?”
Jeesus ütles talle: “Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole
hea keegi muu kui üks – Jumal.
Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna
valetunnistust, austa oma isa ja ema!”
Aga tema ütles: “Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest
saadik.”
Seda kuuldes ütles Jeesus talle: “Üks asi on sul veel vajaka:
müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare
taevas, ning tule, järgne mulle!”
Luuka 18,18-22
Sa saad Jeesusele kõik kinkida siis, kui sa näed, et Ta on Jumal. Kui sa ennast Tema kätte usaldad, annab Ta Sulle kõik, mida vajad.
Luuka 18,23-30
Ühineme laulusõnadega, mis ütlesid: “Ma südame sul avan mu Päästja rõõmuga, Sul kogu oma elu anna ma!”
Tasub ennast Jumalale kinkida!
Pärastlõunal olid koguduse noored abiks Jõgeval Jumalateenistuse korraldamisel. Kuulama oli tulnud väga palju lapsi ning koosolek lõppes ühise söömaaja ning kingituste jagamisega.
Noored Taanis esinemas
24.-27. novembril külastasid Põltsamaa noored Taani Lille Nørlund’i adventkogudust ja viisid neile muusikalist külakosti . Reisiseltskond oli natuke kahanenud, kui Tšehhis käis meid 18 siis Taani jõudis meid ainult 8.Seekord läksime südamerahus lennukiga ning olime kindlad, et taanlased annavad endast parima meie võõrustamiseks. Nii oligi.
Saabusime neljapäeva varahommikul, kuna öö oli unetu, siis terve päev tundus, et midagi on sassis. Esimene mulje Taanist oli mittemidagiütlev, samasugune lame maapind, üksikud talumajad ja lõputud põllumaad. Peagi saime teada, et mets siin praktiliselt puudub, infrastruktuur on tasemel ning nende kõrgeim mägi on 147m madalam kui Suur Munamägi!
Alustuseks seiklesime niisama ümberkaudsetes linnades ning tegime proovi. Reedel, päev enne esinemist, õnnestus Ergasel korralikult haigeks jääda ning oli sunnitud koos Helega terve päeva kodus passima. Igav neil muidugi ei hakanud. Teised veetsid reede Taani suuruselt teise linna Aarhus’e vanalinnas ning selle lähiümbruses. Ergas oli andnud käsu ka talle midagi osta ning lõpuks otsustasime viia talle ühe pulgakommi ning vanaaegse närimiskummi (magusa maitsega puuoks). Tüdrukud jätkasid oma reisitraditsioone ning ajasid taga suveniire. Reede õhtul oli 1. Advendi koosistumine, kus lisaks ohtrale söögile peeti ka väike kõne ning tutvuti ja uudistati võõralt maalt saabunud usukaaslasi. Ütlus „keeled suus ja Euroopasse“ pidas põhimõtteliselt paika, asjad sai aetud nii soome, saksa, inglise, taani kui ka eesti keeles. Lihtsalt oli vaja kätega juurde vehkida. Asjaliku keelepraktika said Hele ja Siret, kes on mõnda aega taani keelt ka Tartu Ülikoolis õppinud.
Hingamispäevahommikune oli küllaltki sarnane meie omale, muidugi kuulati rõõmuga meie etteasteid ning üritati aru saada millest need eestlased küll laulavad… Üks vanem meesterahvas eespingis kordas vähemalt hoolikalt kõiki meie suuliigutusi. Siis aga jõudis kätte aeg, kus mõned hakkasid närveerima, mõned soengut sättima ja oma riietuse pärast muretsema. Tegelikult oli see kõik aga asjatu: oli aeg meie etteasteks! Nagu ikka: kirikutäis rahvast, tõlge seina peal ning meie laval. Kõik tuli välja nagu pidi, mitte nagu proovides ning nagu hiljem kuulda oli, said inimesed sügavama vaimuliku elamuse. Tänu Jumalale! Jällegi veetsime õhtu ühise söögilaua taga ning kojujõudes jäime oma uusi sõpru ootama. Perekond Rasmussenide juures jätkus lustakas õhtu ning nalja jagus ka hilistesse öötundidesse.
Terve laupäev olime üksteist hirmutanud teadmisega, et pühapäeval on tuul tavalisest natuke tugevam ning kojusõit võib tulla dramaatiline. Pühapäeva hommikul tundus tuul tõesti hirmuäratav olevat. Veel me ennast sellest häirida ei lasknud ning sõitime Herning’isse, et tähistada 1. adventi. Meeldiva elamuse saime poistekoori kontserdist ning vaatasime linna jõulutulede süütamist. Ringi käis ka jõuluvana, isegi Ergas sai temalt midagi. Päev oli juba õhtusse jõudmas. Kõigil hakkas hinge pugema mingitsorti kurbus. Lootused olid pandud sellele, et lend lükatakse edasi ning seiklused Taanis võiksid jätkuda. Seda siiski ei juhtunud. Jätsime toredate taanlastega hüvasti ning läinud me olimegi. Saime veel õppetunni, et Taani turvakontroll on tunduvalt rangem kui Läti oma ja lend võis alata. Kõik läks üle ootuste hästi, Ergasele kinkis stjuardess lausa piloodivormis legomehe.
Mälestused Taanist on mõlemapoolselt ülevad ja meenutamist jätkub siiani. Tuleb loota, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks, aga elame näeme. Parimal juhul võib isegi meie maailmaturnee jätkuda, aga sellest on veel vara rääkida. Tänud kõigile, kes oma panuse andsid selle reisi õnnestumisesse ning kõige suurem tänu Jumalale, kes seda reisi õnnistas.
Tänulik süda
Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”