“Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on Vaim.” (Joh.3:6) Inimese süda on kuri ja “kes võib roojasest teha puhta! Mitte keegi!” (Iob.14:4). Mitte mingisugune inimlik vahend ei saa päästa patust hinge. “Liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” “Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargust, valetunnistust, jumalapilget.” (Rom.8:7; Mat.15:19) Enne peab puhastatama südameallikas, siis lähtuvad sealt puhtad jõed. See, kes püüab saada taevasse oma tegudele toetudes, üritab võimatut. Päästet ei omanda mitte ükski, kellel on ainult kirjatähe religioon, jumalakartuse nägu. Kristlase elu ei ole vana kohandamine või parandamine; see on inimolemuse täielik uuestiloomine. Enese minale ja patule tuleb surra, ning hakata elama uut elu. Seda muutust saab teostada ainult Püha Vaim. “Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust.” (Joh.3:8)

Tuul kohiseb puude ladvus, kahistab lehtedes ja lilledes, ometi pole seda näha ja inimene ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Samuti on Püha Vaimu tööga inimese südames. Inimene ei suuda võib-olla nimetada oma pöördumise täpset aega ja kohta ega eristada kõiki momente pöördumisprotsessis, kuid see ei tõenda, et ta ei ole pöördunud. Kristuse vägi töötab nähtamatult nagu tuul. Vähehaaval, võib-olla inimesele endale märkamatult, loob ta olukorrad, mis tõmbavad inimese Kristuse juurde. Toimima võib hakata Jeesuse üle mõtisklemine, Pühakirja lugemine või jutlustaja suust kuuldud sõna. Ja äkki, kui Vaim esitab otsese üleskutse, annab hing end rõõmsalt Jeesusele. Paljud nimetavad seda silmapilkseks pöördumiseks, kuid see on Püha Vaimu kauaaegse töö tulemus; kannatlik pikaajaline protsess.

Kuigi tuult ennast ei näe, näeb ja tunneb selle toimet. Ka Püha Vaimu töö ilmneb selle inimese igas tegevuses, kes õpib tundma päästvat väge. Kui Jumala Vaim asub elama südamesse, kujundab Ta ümber kogu elu. Patustest mõtetest öeldakse lahti, kurjadest tegudest loobutakse, armastus, alandlikkus ja rahu asuvad viha, kadeduse ja tüli asemele. Rõõm vahetab välja kurbuse ning inimese nägu valgustab taevane helk. Keegi ei näe kätt, mis võtab ära koorma, ega näe valgust, mis pärineb taevastelt õuedelt. Õnnistus tuleb siis, kui hing usu kaudu alistub Jumalale. Siis loob vägi, mida ükski inimsilm ei näe, inimolevuse Jumala kuju järgi uueks.

E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”

Kogu taevas on huvitatud inimese õnnest. Taevane Isa ei sulge rõõmu puiesteid ühelegi oma loodutest. Jumalikud eeskirjad kutsuvad vältima neid järeleandmisi, mis tooksid endaga kaasa kannatusi ja pettumusi, mis sulgeksid meie ees ukse õnnele, ukse taevasse. Maailma Lunastaja võtab inimesed vastu nii, nagu nad on: kõigi puuduste, vigade ja nõrkustega. Ta mitte ainult ei puhasta pattudest ega paku lunastust oma vere läbi, vaid Ta rahuldab ka kõigi nende südameigatsuse, kes on valmis Tema ikke vastu võtma ja Tema koormat kandma. Tema eesmärk on anda rahu ja hingamine kõigile, kes tulevad Temalt eluleiba paluma. Ta nõuab meilt ainult nende kohustuste täitmist, mis juhivad meie sammud õndsuse kõrgendikele, kuhu sõnakuulmatu iialgi ei suuda jõuda. Tõeline õnnelik elu on inimesel siis, kui tal on südames Kristus, kirkuse lootus. EGW “Tee Kristuse juurde”

Taevas kuuldakse iga siirast palvet. Võib-olla pole see esitatud voolavas sõnastuses, kuid kui palve tuleb südamest, tõuseb see pühamusse, kus Jeesus teenib. Tema esitab selle Isale kaunis ja meeldivas vormis koos Tema täiuslikkusega.

Siiruse ja südamepuhtuse tee pole takistusteta tee, kuid nähkem igas takistuses üleskutset palvele. Iga elava olevuse jõud lähtub Jumalalt — lättest, mis on avatud ka kõige nõrgemale. “Mida te iganes palute minu nimel,” ütles Jeesus, “seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” (Jh 14:13.14)

Palvetage “minu nimel,” käskis Kristus jüngreid. Kristuse nimel peavad Tema järelkäijad seisma Jumala ees. Nende eest toodud ohvri väärtus teeb ka nemad väärtuslikuks Jumala silmis. Kristuse õiguse tõttu on nad hinnalised. Kristuse pärast andestab Issand neile, kes Teda kardavad. Ta ei näe neid ebapühade patustena. Ta näeb neid oma Poja sarnastena, kellesse nad usuvad. EGW “Ajastute igatsus”