23.-25. oktoobril toimus meie viimane matk sellel aastal, sügisene paadimatk. Jällegi olime usinalt matkapäevikut täitmas ning sealtvõetud jupikestest moodustub ilus ülevaade meie matkast.

23. oktoober
Siin me jälle oleme. Eelmisest matkast on alles jäänud Marleen, Triin, Betty, Vallo, Mairo ja Tanis ning uuteks kamraadideks on Deivy, Eda, Kalle ja Toivo. Alustasime Põltsamaa lähedalt Külmojalt ning plaanime jõuda niikaugele kui jõuame. Täna, 23. Oktoobril, on olnud äärmiselt ekstreemne päev, meil oli peaaegu kaks kärestikku ning enamus ajast vool puudus. Saime ka vihma. Tegime paar kiirendust, rekordiks saime 9 km/h. Õhtul jagasime seltskonnaga oma hirme. Kui enamustel oli üks või kaks hirmu, siis Deivy omadest me parem ei räägi..

Betty

Üldpilt on hetkel selline, et meid on raftinguparves 8, Kalle on põline tüürimees, ning Tanis ja Mairo luusivad süstadega meie ümber. Paratamatult tuleb meil need 3 päeva ühes paadis veeta, seega põgeneda pole kuskile ja otsustasime mängima hakata. Kõige raskem töö oli vast sõnade meeldejätmismäng, kus lõpuks pidi 34 sõna õiges järjekorras mäletama. Pimedas jõudsime ööbimiskohta, järgmisel hommikul avastasime, et tegu on karjamaaga ja lehmad olid seda samuti värskelt külastanud.

Vallo

24. oktoober
Päev algas lootusrikkalt..
Betty ja Marleen soovisid midagi ekstreemsemat, teistsugust. Tahtsime sõita pimedas, taskulambid põlemas, täielikus vaikuses- kus kuulda oleks olnud ainult vee liikumist. Pimedad kaldad, mis kubisesid meid jälgivatest killeritest. Mairo lubas, et lahendame need erimeelsused hääletusega nagu demokraatlikus riigis kombeks.
Kuid päev võttis ootamatu pöörde..

Betty

Täna oli küllaltki intriigiderohke päev, näiteks mängisime maffiat. Ööbimispaika jõudes hakkas Kalle kohe hauda kaevama, seejärel läks aga üllatuslikult hoopis kalale. Just siis, kui esimest korda kala näkkama hakkas, hüüdis keegi kaldalt, et „Kalle, kuidas võtab kah?“, Kalle ehmatas ja nii ta läkski. Kala me ei saanud. Õhtu oli pikk ja aega palju, Deivy ja Toivo käisid näiteks süstadega Emajõel ära. Seejärel arvas Toivo, et teiselpool jõge on kuivemad oksad ja lohistas nad mööda vett üle jõe ja siis nad enam nii kuivad ei olnud.. lõkkesse läksid nad igaljuhul.
Õhtul rääkisime Kristlikud Matkad logokonkursist, palju õnne võitjale! Loosisime ka hääletajate vahel loosiauhindu igasuguste eri viisidega..

Vallo

25. oktoober
Tere. Olen Deivy. Ärkasin täna kuue aeg. Mõlema suure varba jalad olid külmunud. Mõtlesin, et teen lõkke ja soojendan varbad üles. Nii tegingi. Praeguseks oleme üleval Mina, Danielson ja Eda. Teised magavad. Kalle on tubli ja tõi vett ning pani tulele keema. Aaa, Vallo ka vahepeal ärkas, tegi mõne pildi, mõtles et läheb ujuma ka, aga läks hoopiski magama tagasi. Ilm tuleb ilus. Mõtleme siin Kallega, et laseme tüdrukutel puhata ja teeme ise süüa. Mõtleme mida teha, kas tatart või suppi, aga tundub et tatart polegi. Siis tuleb vist supp.
Eile olime Toivo ja Mairoga üheni üleval, Vallo võitles, aga üle 00:00 ei suutnud. Meil toimus aga võistlus, mille Toivo võitis. Naerda sai ikka nii, et kõhulihased siiani valusad. Nüüd tuli plaan teised üles ajada, siinsele seltskonnale meeldib mu äratus „Spordimehe laul“. (Hiljem muutus see matka hümniks)

Deivy

Hommikust! Kalle siinpool. Öö oli külmem seekord. Hommikul oli telk pealt jääs. Õnneks oli magamiskotis soe olla. Paat ja süstad olid ka üleni jääs. Ei tahaks nagu eriti sinna istudagi, aga küll päike ta varsti üles sulatab. Muide toit on suht otsakorral, aga jah, loodetavasti peame matka lõpuni vastu. Käreveresse me seekord välja ei jõua. Igatahes tüdrukute telgist kostub jälle killerite teemat. Majake, kus sööme, on pidevalt lõkketossu täis. Isegi tüdrukud ütlesid oma spetsialisti pilguga ehitist hinnates, et valesti ehitatud..

Kalle

Nii, jõudsime nüüd siis matka lõpppunkti ja avastasime, et siin ongi päris killerid. Keegi Eino Tihane mõrvati siinsamas aasal 1966, st et mõrvar võib olla 60-70 aastat vana Appi!

Triin

Viimane peatuspaik enne ärasõitu. Istume ümber pika laua ja söömine on just lõppenud. Selline mõnus hetk. Matkapinge hakkab kaduma ja asendub kerge rammestusega. Matk on olnud suurepärane mõnedest eriarvamustest hoolimata. Sügisene loodus, päikesesillerdus veel või isegi väike päevane vihmasabin- see jääb kauaks meelde. Mulle oli ka esmakordne kogemus sügisel telgis ööbida.

Eda

Rohkem lugemist leiad meie matkapäevikust. Tule matkama!

Põltsamaa kogudus ühines palvenädalaga, arutlesime iga päev ühe teema üle.

Hingamispäeval oli lisaks viimasele loengule ka üllatus isadele, sest 13. novembril on kalendris märge isadepäev. Isadele oli pühendatud flöödipala ja sõnavõtt.

Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub
leiba, ent tema annab talle kivi?
Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?
Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma
lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head
neile, kes teda paluvad!

Matteuse 7,9-11

Ette kutsuti ükshaaval kõik isad alates auväärsematest, kes on juba vanaisad ja lõpetades meie noorte isadega. Igale isale loeti Piiblist üks kirjakoht ja anti väike kingitus.

Otsekui isa halastab laste peale,
nõnda halastab Issand nende peale,
kes teda kardavad.

Laulud 103,13

KAUNIST ISADEPÄEVA!

5. kuni 12. novembrini peavad adventistid üle terve maailma iga-aastast palvenädalat, mille teemaks on „Jumala päästev arm“.

“Nende palvenädalaloengute vahendusel uurime üheskoos adventismi keset – Jumala päästvat armu. Kõigis tekstides vaadeldakse taevast pühamut kui paika, mille kaudu on päästvat armu inimestele vahendatud ja vahendatakse siiani. Pühamu sõnum ei ole teoloogiline uurimisteema, vaid isiklik teekond, millel me avastame ja mõistame Jumala armu.

Me ei alusta seda rännakut mitte Siiani mäelt, vaid meie esimesest kodust, Eedenist, kus sõnum pühamust oli juba olemas. Sellele järgnes patu kohutav saabumine, mis lõikas meid ära Jumalast ja Tema ligiolust; ent me avastame pühamus Jumala armu suuruse – et Jumal soovib tulla ja elada meie keskel.

Pühamus leiame hea sõnumi lepitusest läbi Jumala Talle. Me võime toetuda teadmisele, et ka suurimas hädas on abi meie taevase pühamu vahendaja kaudu alati kättesaadav. See sõnum peaks meie elu positiivselt mõjutama, kui me elame armastava ja andestava Jumala ligiolus ning kasvame oma Päästja sarnaseks.

Ma palvetan, et me võiksime neid loenguid uurides elada positiivselt ega kardaks Jumala lähedust; et me leiaksime taevasest pühamust kindlust kohtupäevaks, kuna Jumala kohtunikutool on armutroon.

Ma soovin, et me saaksime osa Jumala igavese ligiolu rõõmust, kui Eeden maa peal taastatakse. Juhtigu Jumal sinu ja minu elu, kui me palume Temalt äratust ja uuenemist, mis viiks Püha Vaimu hilise vihma ja Kristuse peatse teise tulemiseni,” kirjutab Ted Wilson.

Allikas: advent.ee

Nädalavahetusel Tallinnas toimunud adventkoguduste noortepäevadel arutati koos Soomest külalisesinejaks tulnud pastor Mariel Piloisiga iseäralike ligimiste ja erinevate kultuuride teemal.

Mitme kodumaa ja mitmetahulise kultuurikogemusega inimesena avas Mariel Eesti koguduste noorte jaoks teemat, mis vähemalt osaliselt on meie jaoks ehk alles tulevikuküsimus, kuid nagu ka Eesti liidu noortejuht Ivo Käsk rõhutas, on selliste probleemteemade puhul oluline nendele küsimustele ette mõelda.

„Reedel rääkis Mariel oma isiklikust kogemusest. Kogemusest kitsarinnalisuse ja rassismiga,“ ütles Ivo.

„Laupäeval keskendus tema sõnum küsimusele, et kui erinevad põgenikud on juba siin, mis on siis meie kui kristlaste kohus nende suhtes. Põgenikeprobleem on valitsuse mure ja üldiselt ei saa meie sinna midagi teha. Kui need inimesed on siin meie kõrval, peame meie mõtlema sellele, mida meie saame nende suhtes teha,“ vahendas Ivo.

Soomes on põgenike ja sisserändajate teema oluliselt päevakorral ning põlissoomlaste partei aktiivse esiletõusuga viimastel parlamendivalimistel kerkinud üheks põhiküsimusteks riigi poliitika kujundamisel. 1975. aastast alates Soomes elanud Mariel Pilois väidab, et seal on omamoodi kitsarinnalisust siiani.

Ivo rõhutas Marieli mõtet, et tegelikult taandub kõik meie suhtumisele inimestesse üldiselt. „Hingamispäeva pealelõunal rääkis Mariel kultuurilistest erinevustest – kuidas nendele läheneda ja nendest teadlik olla. Eks see olegi suhtumise küsimus ja kui ollakse valmis lähtuma põhimõttest, et teeme teistele seda, mida soovime, et meilegi tehakse, siis tõenäoliselt ka teame, kuidas konkreetses olukorras käituda.“

Sel korral nii Tallinna adventkirikus kui ka põhisündmustega nelipühikiriku Toompeal asuvas kirikus toimunud noortepäevadega jäi liidu noortejuht igati rahule. „Mulle meeldis, et nii palju vabatahtlikke oli, see oli lahe. Minu ajaloos oli see vast kõige enamaid noori organiseerimisse kaasava üritusega. Erinevates rollides oli palju uusi inimesi kaasatud. Põhiorganiseerimine oli Marleeni (Lobjakas) peal. Tema suhtles nelipühikirikuga ruumide küsimuses ja organiseeris toitlustamise,“ selgitas Ivo.

Ligi 300 inimest kokku toonud traditsionaalne öökirik oli seekord veidi omanäolisem võrreldes eelnevatega. „Öökirik oin iga kord nagu isemoodi. Sisu ka vahetub. Sel aastal oli ka teistmoodi. Tallinna III kogudus tegi näidendiklippidega nagu ürituse selgroo, mis oli omalaaadne ja kordumatu. Sel korral oli ka koguduste poolt rohkem näidendeid kui viimastel aastatel. Näiteks eelmisel aastal Tartus domineeris soololaul. Eelmisest öökirikust sai alguse mõte, millest arenes välja Tallinnas toimunud ja koos lätlastega korraldatud muusikapidu, kus kõik need kenad lauljad said üles astuda. Kõik see sai alguse sellest öökirikust. Nii et ma ei tea, kas peaksime mõtlema nüüd näidenditele keskenduvale üritusele!? Noortel on igatahes talenti,“ mõtiskles Ivo.

Ivo on välja paistnud peale iga eduka noorteürituse korraldamist positiivse ja ettevaatava analüüsivõimega, tuues esile mingeid valdkondi, mis vajaksid edasist arendamist ja suuremat tähelepanu. Sel korral jäi ta mõtlema noortele, kes olid adventkoguduse üritusel esimest korda.

„Ma nägin päris palju noori, keda ma enne polnud näinud. Viimasel ajal on neid rohkem ja neile peaks ehk koordineeritumalt tähelepanu juhtima. Märkasin, et oli ka neid, kes olid tulnud täitsa omapead kohale.“

Kui tavaliselt on noortepäevad keskendunud mingile mototeemale, mida siis sõnalistes osades erinevatest nurkadest avatakse, peaks Ivo meelest olema igal korral ruumi ka otsesele evangeelsele sõnumile ning üleskutsele ennast Jumalalale pühendada. „Nendel suurtel üritustel on inimesed altid sellisele üleskutsele, mingile pühendumismomendile ja ma arvan, et see peaks seal teadlikult sees olema ja sellest oli puudus. Selle ma panen omale kirja,“ võttis Ivo teema kokku.

Allikas: Meie Aeg