Mõeldes emale
Lillerikkal ajal soovime oma kallitele emadele kõike, mis on armas, hell ja ilus. Soovime, et Jumal oleks nendega ka siis, kui elu ei olegi vaid lillepidu. Soovime, et emad ei oleks kunagi üksi, vaid et neil oleks kogu pere toetus.
Mõeldes emale mõtleme kogu perele: ka isale ja lastele. Me soovime, et kodus valitseks hea taevane õhkkond: üksteisest lugu pidamine ja üksteise teenimine.
Töö, mida teevad vanemad kodus, on Jumala ees hindamatu tähtsusega ning me tahame seda kogudusena tunnustada. Lisaks sellele rõhutame, et ka kogudus on nagu perekond, kus tugevate sidemete olemasolu on ülimalt tähtis.
Tule ja tähista perepäeva 11. mail kell 11. Otseülekanne internetis algab orienteeruvalt 11.10 aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Jeesuse jälgimisest
Mida te arvate, kas meile on tähtis teada, kus Jeesus praegu on ja mida ta täpselt teeb? Või see ei ole meile tähtis? Äkki see oleneb sellest, kui lähedane Jeesus meile on? Kui me ütleme, et Jeesus võeti taevasse, nagu Apostlite raamatu alguses on kirjutatud, ja rohkem ei huvitu, kui palju me siis tegelikult Jeesusest hoolime? Ma usun, et meie seas on siiski päris mitmed, kes on Jeesuse jälgijad või järgijad, – inglise keeles on see üks ja sama sõna: “follower”, – kes on tõeliselt huvitatud, kus täpselt Jeesus praegu on ja mida ta teeb.
Teine küsimus on see, kas Jeesus tahab meiega jagada oma tegemisi. Piiblist näeme, et Jeesus on alati soovinud inimestega ja eriti oma kogudusega jagada seda, missugust tööd tal meie päästmiseks teha tuleb. Ta püüdis kolm korda rääkida oma jüngritele, et teda lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb üles. Tulutult. Seda, mida jüngrid kuulda ei tahtnud, seda nad ei kuulnud. Ta soovis, et jüngrid võitleksid palves koos temaga, kui ta Ketsemani aias oma surmaeelset võitlust pidas. Ei midagi, jüngrid jäid magama. Kohtudes nägemuses Johannesega Patmose saarel andis Jeesus isiklikult läkitused järgnevate sajandite kogudustele, usaldades igale neist missiooni: kuulutada Kristust nii, et inimestel oleks võimalik Teda järgida/jälgida, kuhu Ta iganes läheb(Ilm.14,4.)
Sellest, kus Jeesus praegu on, võid kuulata jutlust 13. aprillil orienteeruvalt kell 11. Tule kohale või jälgi seda otse internetist aadressil http://live.advent.ee/poltsamaa/
Diakonite ordineerimine
6.aprill oli eriliselt päikseline ja meie koguduse jaoks oodatud päev. Lumi on küll veel maas ja lõokesi pole kohal, nagu eelmisel aastal samal ajal, aga õhus on tunda juba kevadet. Jumalateenistus toimus koos Jõgeva kogudusega ning külas olid Valdis Zilgalvis ja David Nõmmik abikaasadega.
Teenistus algas Märdi ja Kalle ordineerimisega diakoniteks. Pastor David pöördus nende poole küsimusega, et kas te tahate olla abilised koguduse töös? Kuulsime nende jaatavat vastust. David soovis, et Jumala Vaim suurendaks neid ande, mis Märdil ja
Kallel juba on. Ühises palves tänas David Jumalat koguduse toetuse eest ja vanemate eest, kes neid on kasvatanud. Märdi ja Kalle õnnistamiseks tõstsid oma käed, lisaks Valdisele ja Davidile, ka meie koguduse vanemad Juss ja Hele. Koos südamlike õnnistussoovidega ulatati päevakohane tunnistus ja lillekimp. Märdile ja Kallele pühendatud laulu sõnumiks oli, et nad jääksid julgeks erinevates eluolukordades ja usaldaksid kõiges Jumalat, kellelt tuleb abi.
Vaimulikus mõtiskluses keskendus Valdis Zilgalvis kolmele päevale Jeesuse elus – ristilöömisele, hauas puhkamisele ja ülestõusmisele. 1.Korintose 15,3-4 “Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järele.” Meie elus võib olla päevi kui taevas vaikib ja me hüüame Jumala poole:” Aita mind!” Nii nagu Jeesus puhkas hauas, nii tahab Jumal, et ka meie puhkaksime, et me usaldaksime Teda, isegi siis kui me lahendust probleemile ei tea. Jeesus on saavutanud võidu kurja üle. Lahendused on Tema käes, Ta on koos meiega. Kõige aulisem ülestõusmise päev on veel ees – kui Kristuses surnud ärkavad ja siis me näeme Jeesust tulemas taeva pilvedel. Ta tuleb järgi kõigile, kes Teda ootavad ja see rõõmus kohtumine kestab kogu igaviku. Punkti sõnumile pani koorilaul: Jeesus on tee, mind ellu viib see, nüüd uskudes ju näha saan ma tõotud kodumaa randa. Kui lõpeb mu aeg, jääb maha mul öö, siis kodumaa värav avatud ja elama sinna jään.
Hingamispäev jätkus ühise lõunasöögiga. HEA OLI OSADUSES OLLA !
Hallpead austa…
Märtsi lõpus külastasid meie koguduse noored lähedal paiknevaid hooldusasutusi. Käidi hooldushaiglas Põltsamaal ja hooldekodudes Võisikul ja Lustiveres. Kui Põltsamaal ja Võisikul külastati esmajoones oma koguduse inimesi ning kosutati lauluga kõiki neid, kes olid kuulmisulatuses, siis Lustiveres oli kokku lepitud kontsert, kuhu asutuse töötajate abiga tulid kohale kõik, kes selleks vähegi võimelised olid.
Kontsert oli mitmekesine. Mängis tromboonikvartett ja Susanna viiulil ja Heldi flöödil. Lauldi mitmehäälselt kogu grupiga ja Heldi esitas ka kaks soololaulu. Hele rääkis andestamisest ja andekssaamisest ja et need kaks on üksteisest sõltuvuses, nii nagu “Meie Isa palves” on öeldud: “…ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…”. Lõpuks lugesid kõik, kes soovisid, Kalle juhtimisel “Meie Isa palve”. Selliselt oli hea tunda piiri kadumist esinejate ja kuulajate vahel: olime kõik lapsed oma Taevase Isa ees. Piire aitas hajutada ka see, et Älis oli eelmisel suvel seal tööl ja seetõttu oli tal seal palju tuttavaid ja sõpru. Küsimusele, millal me järgmine kord sinna laulma läheme, jäi esialgu veel konkreetselt vastamata, aga Lilija arvas, et see võiks olla kasvõi hommepäev.
Piibli põhimõte on: “Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” (3. Ms. 19, 32.). Hea on, kui me seda ei unusta ja teeme kõik selleks, et meie vanemal põlvkonnal ja neil, kellel elus ei ole nii hästi läinud, natukenegi parem ja rõõmsam oleks.
Jeesusele mõeldes
KORD kõndis üks MEES mägisel rajal. Ta teadis, et on olemas palju mugavamaid teid, kuid Ta valis siiski kõigi hulgast välja just selle, kivise ja kitsukese. Väsinud jalad komistasid, teetolmu jäi verine jäljerada. Mitte päikese eest varju pakkuv kübar polnud Tal peas. Ei, see MEES kandis kibuvitsakrooni. Nii Ta astus, õlgadel ränkraske koorem. Päev kaldus juba õhtusse. Tema teekond oli lõppemas. See oma elu viimast teed minev rändaja ei teadnud, kas need, kelle pärast Ta läks, üldse mõistavadki Teda. Siiski, Tema armastav süda lootis:„Kui ehk on ka üksainukenegi, kes minust õigesti aru saab, on eesmärk saavutatud!” Jeesus soovis nii väga, et see ÜKS oleksid SINA.
Oled Sa tihti mõelnud sellele sündmusele? Kas sa alati oled arusaamisel, et see raske koorem, mis Jeesuse Kolgata teel kummargile vajutas, oli maailma patusüü?
Niiväga raske on vahel uskuda, et ka MINU pisitillukeseimgi patt oli see, mis naelutas ristile maa ja taeva Looja. Uskumatuna tundub, et Jeesus valis oma soovil raske kannatuste ja surma tee teiste inimeste eest, ja et see TEINE olen MINA…
Meie elutee ei tundu siis sugugi enam liig raske, kui meil on alati meeles Tema, kes enne meid siit on läinud ning ka kõige vaevasematesse ja ohtlikumatesse kohtadesse on Ta meile valmistanud puhkepaiku, kus alati on meid ootamas toit ja kosutus Tema Sõna näol.
Seisata viivuks, kui oled väsinud oma eluteel ja võta natukene aega, et mõelda sellele, kui palju on Jumal andnud tõotusi, mis usu läbi kõik sinugi kogemuseks võivad saada.
On olemas üks imeline laul – Taaveti 23. laul. Küllap pole inimest, kes sellest kuulnud poleks. Kuid, kas on palju neid, kes selle laulu sõnu lõpuni mõistnud on?
Mitte hall ega tolmune, vaid imekaunis, särav ja päikesepaisteline võib olla elutee, kui see laul on ka meie igapäevane kogemus Looja ja Päästjaga, igal päeval usus kinni hoidmine Jeesuse käest.
SUURE REEDE JUMALATEENISTUS toimub 29.märtsil kell 19.00 Kui Sa tahad jumalateenistusele kodus interneti kaudu otse kaasa elada, mine aadressile http://live.advent.ee/poltsamaa/
Taevariiki pääsemisest
Meil kõigil on oma unistused. Me kõik ihkame olla õnnelikud, elada muredevaba elu, olla kaitstud halva ja kurja eest. Me tahaksime elada Paradiisisaarel, kus kõik need unistused oleksid reaalsed, mitte vaid soovide tasandil. Jumal on oma Sõnas tõotanud, et Tema muudab kord need unelmad tegelikkuseks. Kuid Mäejutluse lõpus annab Ta meile mõista, et mitte kõik inimesed ei saa seda unistuste saart kätte. Isegi mitte kõik need, kes tunnistavad oma usklikkust.
Kellele siis avab Jumal kord oma Auriigi väravad? Sellele küsimusele leiame vastuse Põltsamaa adventpalvelas hingamispäeval 22. veebruaril kell 11.00. Kõik on oodatud!

Tugevam surmast
Jumala armastus Tema maapealsete laste vastu on tugevam kui surm. Oma Pojas kinkis Jumal inimese lunastamiseks korraga kogu taeva. Päästja elu ja surm ning eestkostmine, inglite teenistus, Püha Vaimu veenmine, Isa tegutsemine üleval ja kõige kaudu, taevaste olevuste lakkamatu huvi – kõik see on rakendatud inimese lunastuseks. EGW “Tee Kristuse juurde”

Põlvitagem palveks
Piibel õpetab inimesi liginema oma Loojale alandlikkuses ja aukartuses, usus jumalikku Vahendajasse. Nii avalikes kui ka salajastes palvetes on meil eesõigus kummardada põlvedele Jumala ees. Jeesus, meie eeskuju, “langes põlvili maha ja palvetas.” (Lk 22:41) Samuti on Tema jüngrite kohta öeldud, et nad laskusid põlvili ja palvetasid. (Ap 9:40) Paulus ütleb: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees.” (Ef 3:14) Ka Esra põlvitas, kui ta tunnistas Jumala ees Iisraeli pattu. (Esr 9:5) Ja Taanieli kohta öeldakse, et “kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat.” (Tn 6:11)
Jumala lõpmatu suurus ja Tema kohaloleku tunnetamine äratab tõelise aukartuse. Kui Nähtamatut selliselt tajutakse, mõjutab see sügavalt iga südant. Jumala kohalolek teeb pühaks palve aja ja paiga. Aupaklikkuse väljendamine meie palveasendi ja käitumisega süvendab tärganud aukartustunnet. Laulja ütleb: “Püha ja kardetav on Tema nimi.” (Ps 111:9) Seda nime nimetades katavad inglid oma palge. Millise aukartusega peaksime siis meie, kes oleme langenud ja patused, lausuma Tema nime! EGW “Prohvetid ja kuningad”

Kosutav allikavesi
Kristust ei tohi peita südames nagu ihaldatud püha, kallist varandust, et seda saaks nautida ainult selle omanik. Kristus peab meie sees olema nagu veeallikas, mis voolab igavesse ellu, kosutades kõiki, kes meiega kokku puutuvad. “Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”” (Jh 4:13,14) EGW “Tervise teenistuses”
