Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.

Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.

Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.

Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”

“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)

Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.

Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.

Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.

Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.

Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.

E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”