Iga jõupingutus, mida teeme Kristuse nimel, toob kaasa õnnistusi meile endale. Kui kasutame oma vahendeid Tema auks, annab Ta neid meile juurde. Kui püüame võita teisi Kristusele, kandes hingede koormat oma palvetes, tuksuvad meie südamed Jumala armu elustavas mõjus, meie emotsioonidest kiirgab taevast tulisust, kogu meie kristlik elu on reaalsem, tõsisem ja palvemeelsem.

Taevas hinnatakse inimese väärtust selle järgi, milline on tema südame võime tunda Jumalat. Jumala tundmine on allikas, millest saab alguse tõeline vägi. Jumal lõi inimese nii, et iga tema võime võiks olla osaks jumalikust võimest, ning Ta püüab kogu aeg inimese mõistust jumalikuga ühendada. Ta pakub meile eesõigust töötada maailmas koos Kristusega Tema armu ilmutamisel, et võiksime omandada suuremaid teadmisi taevastest asjadest.

Jeesusele vaadates saame säravama ja selgema arusaama Jumalast ning vaadeldes me muutume. Heldus ja armastus kaasinimeste vastu saavad meie loomupärasteks instinktideks. Me arendame iseloomu, mis on jumaliku iseloomu koopia. Tema sarnasuses kasvades suureneb meie võime tunda Jumalat. Me saavutame aina suurema osaduse taevase maailmaga ning me suudame üha rohkem võtta vastu teadmiste rikkusi ja igavest tarkust.

E.G.White’i raamatust “Kristuse tähendamissõnad”

Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid ülikülluses ja särasid selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad” (Mt 6:28). Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Uhkeimgi rüü, mis on kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku veetlevuse ega kiirgava iluga.

Kui Jumal, jumalik kunstnik, annab lihtsatele lilledele, mis päevaga hukkuvad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb ta nende eest, kes on loodud tema näo järgi? Selle õpetusega noomis Kristus uskmatu südame muremõtteid, nõutust ja kahtlusi. EGW “Tee Kristuse juurde”

Varjuteenistuse sümbolites, prohvetite ilmutustes, jüngritele antud õpetustes ja rahva hulgas tehtud imetegudes nägid inimesed Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1.29). Tema kaudu pääsesid nad Tema armu «tarasse.» Palju on esitatud erinevaid aluspõhju, millele usku rajada, leiutatud kombeid ja korraldusi, mille varal lunastust omandada ja Jumalaga lepitust leida, kuid ainuke uks on Kristus. Kõik, kes on asendanud Kristuse kellegi teisega ja püüdnud saada karja hulka mingil muul teel, on vargad ja röövlid.

Variserid ei tulnud uksest. Nad olid tunginud lambatarasse Kristusest mööda hiilides ja nad ei teinud tõelise karjase tegusid. Preestrid ja ülemad, kirjatundjad ja variserid hävitasid elustavaid karjamaid ning reostasid eluvee allikaid. Jumala Sõna nimetas neid õigusega valekarjasteks: «Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga» (Hes.34,4).

Läbi aegade on mõttetargad püüdnud arendada uusi teooriaid inimhinge vajaduste rahuldamisest. Igal paganlikul rahval on olnud oma suured õpetajad ja usulised süsteemid, mis on pakkunud eriilmelisi lunastusvahendeid ning pööranud inimeste silmad ära Isalt ja täitnud nende südame hirmuga Tema ees, kes on neid igati õnnistanud. Nii röövisid nad Jumalalt selle, mis on Tema oma loomise ja lunastuse kaudu. Nad röövivad Temalt ka inimese. Miljoneid inimesi kütkestavad väärreligioonid, orjaliku hirmu tuimus ning oma ponnistuste ahelad, mis röövivad elult lootuse, rõõmu ja turvatunde. Ainult Jumala armu evangeelium õilistab inimest. Jumala armastuse nägemine Tema Pojas liigutab ning elustab inimese hingejõudu paremini kui miski muu. Kristus tuli taastama inimeses Jumala kuju; igaüks, kes pöörab inimesed ära Kristusest, röövib neilt elumõtte, lootuse ja au.

E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.