Riik, mis jääb püsima
Taanieli ja Ilmutusraamatus selgitatud rahvaste tõusust ja langusest tuleb meil õppida, kui väärtusetu on pelgalt väline ja ilmalik au. Kui täielikult on hävinud Babüloonia võim ja toredus, mille sarnast ei ole maailmas sellest ajast peale nähtud ning mis tolle aja inimestele näis nii püsiv ja kestev. See kadus “nagu rohu õieke.” (Jk 1:10) Samuti kadusid Meeda-Pärsia ning Kreeka ja Rooma riigid. Ja nii hävivad kõik, mille aluseks ei ole Jumal. Ainult see püsib, mis on Tema plaanide kohane ja väljendab Tema iseloomu. Tema põhimõtted on ainsad, mis meie maailmas on püsivad.
Kui uurime hoolega Jumala eesmärgi täitumist rahvaste ajaloos ja neis ilmutustes, mis puudutavad tulevasi sündmusi, aitab see meil hinnata nii nähtavate kui nähtamatute asjade tõelist väärtust ning õppida mõistma elu tõelist mõtet. Vaadeldes ajalikke asju igaviku valguses, võime Taanieli ja tema kaaslaste sarnaselt elada selle heaks, mis on tõeline, õilis ja püsiv. Kui me selles elus õpime järgima meie Issanda ja Päästja kuningriigi põhimõtteid – selle õnnistatud kuningriigi, mis püsib igavesest ajast igavesti – võime olla Tema tulekul valmis sinna kolima. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Piibel
Jumal on usaldanud oma inspireeritud sõna inimeste hooleks. See Sõna, mis on esitatud Uue ja Vana Testamendi raamatutena, on juhtnööriks meie langenud maailma elanikele; see on pärandatud meile – seda uurides ja seal leiduvaid juhiseid täites ei eksiks ükski hing teel taevasse.
Piiblis esitatud tõed on kõik “Jumala Vaimu poolt sisendatud” (2Tm 3:16) ja samas ikkagi inimsõnul väljendatud. Igavene Jumal on Püha Vaimu kaudu valgustanud oma sulaste mõistust ja südant. Ta on teinud seda unenägude ja nägemuste, kujundite ja sümbolite kaudu. Need aga, kellele tõde selliselt ilmutati, andsid selle mõtte edasi inimestele arusaadavas sõnastuses. EGW “Usk, millest ma elan”
Andestus Kristuse teenete kaudu
Inimesed võivad öelda: “Ma annan andeks kõik, mis sa minu vastu oled teinud”, kuid nende andestus ei kustuta ühtki pattu. Ent Kolgatalt kostab kõikvõimas hääl. “Mu poeg, mu tütar, sinu patud on sulle andeks antud.” Üksnes neil sõnadel on vägi ja see äratab tänulikus südames tänu. Meil on Vahemees. Andestuse jaoks on ainult üks tee ja see tee on alati avatud ning selle kaudu valatakse meie peale rikkalikult jumalikku halastust ja andestust. …
Kristusel ei olnud endale lepitust vaja. See oli inimese jaoks, kõik inimese heaks. … Tema hingepiina sügavus oli võrdväärne Tema iseloomu väärikuse ja suursugususega. Me ei mõista ega taipa veatu Jumala Talle kannatuste suurt valu enne, kui tunneme, kui sügavast august meid välja tõmmati ja kui ränk on patt, milles inimkond süüdi on ning haarame usus kinni täielikust ja terviklikust andestusest.
Siin jäävad tuhanded hätta. Nad ei usu tõeliselt, et Jeesus andestab neile isiklikult. Nad ei võta Jumalat tema sõnast. Ta on kinnitanud meile, et Ta on ustav, tõotades meile andestada ja jääda oma Seaduse juurde. Tema halastus ei ole mingis mõttes puudulik. Kui ahelas oleks üks puudulik lüli, siis oleksime lootusetult oma pattudes hukkunud. … Selles pole ühtki viga, mitte ühtki puuduvat lüli. Oo, kallis lunastus! Miks me ei rakenda seda olulist tõde täielikumalt oma ellu? Kui selge see on, et Jumal andestab Kristuse pärast meile – mulle, just mulle – sel hetkel, mil me Teda elavas usus palume, uskudes, et Ta on täielikult suuteline seda tegema. EGW “Pilk ülespoole”








