Töö on õnnistuseks
Kristus on kõikidele andnud teenimistöö. Tema on au Kuningas, ent sellest hoolimata Ta kuulutas: “Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima.” Tema on taeva Majesteet, kuid siiski oli Ta vabatahtlikult nõus tulema sellele maale, tegemaks Talle Isa poolt määratud tööd. Tema on õilistanud töö ja teenimise. Seadmaks meile eeskuju töökusest, tegi Ta oma kätega tööd puusepa töökojas. Juba väga varasest noorusest täitis Ta oma osa perekonna toitmisel. Ta mõistis, et oli osaks pere ettevõttest ning kandis heal meelel oma osa koormast.
Mõned peavad rikkusi ja tegevusetust õnnistuseks, kuid alati on toimekad inimesed, kes rõõmuga täidavad oma igapäevaseid kohustusi, kõige õnnelikumad ja parima tervisega inimesed. Korraldus, et inimene peab oma igapäevase leiva pärast vaeva nägema ning tõotus tulevasest õnnest ja aust, pärinevad mõlemad samalt aujärjelt ning on mõlemad inimesele õnnistuseks. EGW “Elu tänasel päeval”
Jumalik iseloom
Mida lähemale sa tuled Jeesusele, seda puudulikumana endale näid, sest sinu nägemisvõime muutub teravamaks ning sinu puudused on selgesti nähtavad ja ilmses vastuolus tema täiusliku olemusega. See tõendab, et Saatana meelitused on kaotanud oma jõu, et Jumala Vaimu elustav jõud sind äratab.
Südames, mis ei taju oma patusust, ei saa olla sügavale juurdunud armastust Jeesuse vastu. Kristuse armus muudetud hing imetleb tema jumalikku iseloomu. Kui me aga ei näe oma moraalset moondumist, on see eksimatuks tõendiks. et me pole veel Kristuse ilule ega erakordsele headusele pilkugi heitnud.
Mida vähem näeme hinnatavat iseendas, seda enam imetleme Lunastaja ääretut puhtust ja kaunidust. Pilk oma patususele juhib meid tema juurde, kes saab armu anda. Kui inimene, tajudes oma abitust, sirutub Jeesuse järele, siis ta ilmutab end väes. Mida enam meie puudulikkuse tunnetus meid tema ja Sõna juurde juhib, seda ülevam paistab tema iseloom ja seda täielikumalt peegeldame tema kuju. EGW “Tee Kristuse juurde”
Allikal
Peame vaatama Kristusele ja vaadates meid muudetakse. Peame tulema Tema kui avatud, ammendamatu allika juurde, millest võime ikka ja jälle juua ning alati värskeid varusid leida. Peame vastama Tema armastuse kutsele, toituma Eluleivast, mis tuli taevast alla, jooma Eluvett, mis voolab Jumala troonist.
Peame jätkuvalt vaatama üles, et usk seoks meid Jumala trooniga. Ärge vaadake alla, nagu oleksite maailmaga seotud. Ärge uurige oma usku, nagu tõmbaksite lille maa seest üles, et näha, kas tal on juuri. Usk kasvab märkamatult. EGW “Te saate väe”
Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
