Tõene mõttetera
Kristuse veri on valatud kogu inimkonna eest. EGW “Te saate väe”
Tsitaadid armastusest Johannese esimeses kirjas
Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:12)
- Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:16)
- Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. (1Jh 4:18)
- Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. (1Jh 4:19)
- Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. (1Jh 5:2)
- See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. (1Jh 5:3)
Ohver iga inimese eest
Issand on olnud inimperekonna vastu nii helde kui vähegi võimalik. Andes Jeesuse, andis Jumal kogu taeva.
Inimlikult võttes tundub selline ohver pillava raiskamisena. Inimmõistuse jaoks on kogu lunastusplaan armu ja vahendite raiskamine. Imestunult jälgivad taevased väehulgad inimlapsi, kes keelduvad laskmast Kristuse armastusel end ülendada ja rikastada. Inglid võiksid tõemeeli hüüatada: Milleks selline raiskamine?
Kuid kadunud maailma lunahind pidi olema täielik ja külluslik. Kristuse ohver pidi jõudma iga inimhingeni. Seda andi ei piiritlenud vastuvõtjate hulk. Kõik inimesed ei pääse. Ometi pole lunastusplaan sellepärast raiskamine, et see ei saa kõigi juures teostada seda, milleks on pakutud külluslikud võimalused. EGW “Ajastute igatsus”
Andestus Kristuse teenete kaudu
Inimesed võivad öelda: “Ma annan andeks kõik, mis sa minu vastu oled teinud”, kuid nende andestus ei kustuta ühtki pattu. Ent Kolgatalt kostab kõikvõimas hääl. “Mu poeg, mu tütar, sinu patud on sulle andeks antud.” Üksnes neil sõnadel on vägi ja see äratab tänulikus südames tänu. Meil on Vahemees. Andestuse jaoks on ainult üks tee ja see tee on alati avatud ning selle kaudu valatakse meie peale rikkalikult jumalikku halastust ja andestust. …
Kristusel ei olnud endale lepitust vaja. See oli inimese jaoks, kõik inimese heaks. … Tema hingepiina sügavus oli võrdväärne Tema iseloomu väärikuse ja suursugususega. Me ei mõista ega taipa veatu Jumala Talle kannatuste suurt valu enne, kui tunneme, kui sügavast august meid välja tõmmati ja kui ränk on patt, milles inimkond süüdi on ning haarame usus kinni täielikust ja terviklikust andestusest.
Siin jäävad tuhanded hätta. Nad ei usu tõeliselt, et Jeesus andestab neile isiklikult. Nad ei võta Jumalat tema sõnast. Ta on kinnitanud meile, et Ta on ustav, tõotades meile andestada ja jääda oma Seaduse juurde. Tema halastus ei ole mingis mõttes puudulik. Kui ahelas oleks üks puudulik lüli, siis oleksime lootusetult oma pattudes hukkunud. … Selles pole ühtki viga, mitte ühtki puuduvat lüli. Oo, kallis lunastus! Miks me ei rakenda seda olulist tõde täielikumalt oma ellu? Kui selge see on, et Jumal andestab Kristuse pärast meile – mulle, just mulle – sel hetkel, mil me Teda elavas usus palume, uskudes, et Ta on täielikult suuteline seda tegema. EGW “Pilk ülespoole”