Kui sa palud Issandalt abi, siis austa Päästjat, uskudes, et saad Tema õnnistuse. Meie käsutuses on kogu vägi ja kõik tarkus. Me peame ainult paluma.

Käi kogu aeg Jumala valguses. Mõtiskle päeval ja ööl Tema iseloomu üle. Siis näed sa Tema ilu ja rõõmustad Tema headusest. Sinu süda hõõgub Tema armastuse tunnetuses. Sind tõstetakse üles nagu igavestest kätest kantuna. Sa suudad Jumala antud väe ja valgusega mõista ja saavutada enam, kui sa kunagi varem võimalikuks pidasid. EGW “Tervise teenistuses”

Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai “valude meheks”, et meie saaksime igavese rõõmu osaliseks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõde, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Isa lubas tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)

Seda suurt ohvrit ei toodud eesmärgiga äratada Isa südames armastust inimeste vastu, mitte selleks, et panna teda tahtma inimest päästa. Ei, ei! “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” (Jh 3:16) Isa armastab meid, aga mitte suure lunahinna tõttu, vastupidi, ta valmistas lepituse sellepärast, et ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu ta valas välja oma piiritu armastuse langenud maailmale. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.

E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”

Kristus ei hülga iial neid, kelle eest Ta on surnud. Meie võime Ta maha jätta ja langeda kiusatuste võimusesse, kuid Kristus ei pöördu kunagi ära inimesest, kelle eest Ta on maksnud lunahinna oma enese eluga. Oleks meie vaimulik nägemine terav, näeksime inimesi, keda kitsikused, mure ja masendusekoorem rõhuvad surmväsinuina julgusetuses lausa surma igatsemas. Näeksime, kuidas inglid lendavad kiiresti neile kiusatuile appi, löövad ümbritsevad kurjuseväed taganema ja asetavad nende jalad kindlale alusele. Sellise kahe armee vahelist võitlust peetakse sama reaalselt kui peetakse sõdu selle maailma sõjavägede vahel. Vaimuliku võitluse tulemustest oleneb inimeste igavene saatus.

Tema, kes on Kuningas ja vägede Issand, istub keerubite vahel ning kaitseb endiselt oma lapsi keset rahvaste tüli ja mäslemist. Kui kuningate kantsid langevad ja vihanooled läbistavad Jumala vaenlaste südant, on Jumala rahvas turvaliselt Tema käte vahel. EGW “Prohvetid ja kuningad”