Taevastes õuedes palub Kristus oma koguduse eest – nende eest, kelle eest Ta on maksnud lunastuseks oma verehinna. Ei aastasajad ega -tuhanded suuda vähendada Tema lunastava ohvri mõju. Ei elu ega surm, ei kõrgus ega sügavus või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses – ja mitte sellepärast, et meie Temast nii kindlalt kinni hoiame, vaid et Tema meid nii tugevasti hoiab. Kui õndsakssaamine sõltuks meie endi jõupingutustest, ei pääseks me iial; see sõltub Temast, kes on kõigi tõotuste tagatis. Võib-olla näib, et me hoiame Temast vaid nõrgalt kinni, kuid Tema armastus on meie jaoks otsekui vanema venna armastus. Kuni säilitame ühenduse Temaga, ei saa keegi meid Tema käest ära kiskuda. Jumaliku armu läbi uuendatud südames on armastus valitsevaks tegutsemispõhimõtteks. EGW “Apostlite teod”

Ilmutus Jumala armastusest inimese vastu koondub ristile. Selle täielikku tähendust ei suuda keel väljendada, sulg kirjeldada ega inimmõistus haarata. Kolgata ristile vaadates võime üksnes öelda: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16)

Meie pattude pärast risti löödud Kristus, surnuist üles tõusnud Kristus, taevasse läinud Kristus – see on päästmise teadus, mida peame õppima ja õpetama. EGW “Tervise teenistuses”