Imepärane elu
Imepärane elu täidab kogu loodust – elu, mis hoiab ülal lugematuid maailmu terves mõõtmatus universumis; elu, mis peitub pisikeses suvetuules lendlevas putukas; elu, mis annab lennuhoo pääsukesele ja toidab kaarnaid; elu, mis paneb pungad õide puhkema ja õied vilja kandma.
Seesama loodust ülalhoidev vägi tegutseb ka inimeses. Südame tööd juhtivad seadused, mis reguleerivad elu voolamist kehas, on sellesama vägeva Targa seadused, kellel on õigus inimhinge üle kohut mõista. Temast lähtub kõik elu. Vaid kooskõla Jumalaga aitab meil leida tõelist elu. Kõik Tema loodud olendid kogevad sama elu, mida hoiab alles Jumalalt tulev elujõud; elu, mida saab elada kooskõlas Jumala tahtega. Tema füüsilistest, vaimsetest või moraalsetest seadustest üleastumisega viime endid välja kooskõlast universumiga. …
Sellele, kes õpib tõlgendama looduse õpetusi, avaneb kogu loodus; maailmast saab õpik ja elust kool. Inimese ühtsus looduse ja Jumalaga, Jumala seaduse ülivõimsus ja patu tagajärjed ei jäta puudutamata mõistust ega vormimata iseloomu. EGW “Usk, millest ma elan”
Ära mine maailmaga kompromissile
Kristus, taeva Majesteet, tuli siia maa peale inimlihasse, väljendades inimperekonna ees seistes jumalikku headust, kaastunnet ja armastust. Ta tuli, et lunastada patuseid ja rüütada neid oma õigusega.
Maailma Päästjana oli Kristus kiusatuste tulejoonel. Vaenlane ründas Teda igas asjas. Pidevalt tuli ta Tema juurde ettepanekuga, et maailmaga kompromissile minnes võiks Ta maailma võita. Kristus on meie eeskuju. … Kuigi Kristus oli maailmas, ei olnud Ta maailmast. Ta ei kohandanud oma elu eesmärgi saavutamiseks ilmalike tavadega. Ta ei pidanud enda meele järele elama. Kõrgeim eeskuju pidi säilima. Rangest moraalist ja sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine oleks kogu Tema elutöö nurjanud. EGW “Pilk ülespoole”
Rõõm Jumala loomingust
Seesama Looja, kes rajas meie esivanemate jaoks kauni Eedeni aia, kes istutas meile ilusad puud ja lilled ning andis kõik, mis on looduses ilus ja suurepärane, inimeste rõõmuks, kavandas nii, et inimesed seda naudiksid.
Ärge siis arvake, et Jumal soovib, et loobuksime kõigest, mis peaks meie õnne nimel alles jääma. Ta nõuab, et loobuksime üksnes sellest, mida meil pole vaja enda heaolu ja õnne nimel säilitada.
Seesama Jumal, kes istutas need suursugused puud ja rüütas nad rikkaliku lehestikuga, kes andis meile lillede säravad ja kaunid värvitoonid ning kelle meeldivat kätetööd näeme kõikjal looduse, ei taha, et oleksime õnnetud. Tema plaan ei ole, et me ei saaks neist asjadest osa ega tunneks neist rõõmu. Tema plaan on, et peaksime neist rõõmu tundma ja olema õnnelikud looduse kauniduses, mille Ta ise lõi. EGW “Tunnistused kogudusele” II