Vabatahtlik ohver
“Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” (Jh 10:17-18) Inimperekonna liikmena oli Kristus surelik, Jumalana oli Ta eluallikas maailmale. Ta võis taluda surma või keelduda sellest, kuid Ta andis vabatahtlikult oma elu, et esile tuua elu ja surematus. Ta kandis maailma patud, talus patuneedust ja ohverdas oma elu, et inimesed ei peaks igavesti surema. “Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid… Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:4-6)
EGW “Ajastute igatsus”
Muudetud iseloom
Pühitsetud saamine tähendab saada osa jumalikust loomusest, omandada Jeesuse vaim ja meelsus ning seda Kristuse koolis õppides. “Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.” (2Kr 3:18)
Mitte kellelgi meist ei ole võimalik seda muutust oma jõu või pingutustega ise esile kutsuda. See on Püha Vaim, Lohutaja, kelle Jeesus lubas maailmale saata, kes muudab meie iseloomu Kristuse kuju sarnaseks. Kui see on teostatud, siis peegeldame nagu peeglist Issanda au. See tähendab, et selle inimese iseloom, kes niimoodi Kristusele vaatab, on nii Tema moodi, et need, kes teda vaatavad, näevad nagu Kristuse enda iseloomu peeglist vastu säramas. Meile endale märkamatult muudetakse meid päev-päevalt Kristuse iseloomu kaunidusse, meie teguviisist ja tahtest saab Kristuse teguviis ja tahe. Nii kasvame Kristuses ja peegeldame alateadlikult Tema kuju. EGW “Te saate väe”
Prooviaeg
Üksnes Kristuse õigeks tunnistamisest ei piisa. Me peame käima teed, mida Tema näitab. Tema arm on piisav. Ta kannatas meie eest ja jättis meile eeskuju, mida peame järgima.
Praegu on meil prooviaeg. Kogemus, mida on vaja elukrooni saamiseks, tähendab enese palju tõsisemat ristilöömist, kui me seni oleme võimalikuks pidanud. EGW “Pilk ülespoole”
Vaimulik mõistmine
Tõe kalliskivid on puistatud kõikjale ilmutuse väljale, kuid need on maetud inimeste traditsioonide, ütluste ja korralduste alla ning taevane tarkus jääb tähelepanuta, sest Saatanal on õnnestunud panna maailm uskuma, et inimeste sõnad ja saavutused on suure tähtsusega.
Issand Jumal, maailmade Looja, on andnud maailmale evangeeliumi määratu suure hinna eest. Selle jumaliku tööriista kaudu on avatud taevase lohutuse ja pideva tröösti rõõmsad, värskendavad lätted neile, kes eluallika juurde tulevad. Veel on tõemaagi sooni, mida avastada, kuid vaimulikke asju tuleb mõista vaimulikult. EGW “Te saate väe”
Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lambad ja karjane
Karjase elu on vaevarohke ja hooltnõudev. Tal tuleb hellalt hoolitseda abitute olevuste eest. Mõnedki inspireeritud kirjutajad on seda kujundit kasutanud evangeeliumi kalleima tõe illustreerimiseks. Kristust võrreldakse karjasega. Ta nägi, kuidas Tema lambad ekslesid pärast pattulangemist pimedatel patuteedel hukatuse suunas. Selleks, et eksinuid päästa, jättis Ta oma Isamaja au ja helguse. Ta ütleb: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra /…/ Ma karjatan neid, nagu on õige. Ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks.” (Hs 34:16.22) Kristus kutsub lambaid enda juurde “varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:6) Väsimatult hoolitseb Ta karja eest. Ta kinnitab nõrku, leevendab kannatajate vaeva, võtab tallesid oma kätele ja kannab neid süles. Tema lambad armastavad Teda. “Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh 10:5)
Kristus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. (Jh 10:11-13)
EGW “Patriarhid ja prohvetid”