Õigust vastu võttes
Jeesus avas inimestele Jumala halastuse; kuid halastus ei kõrvalda õiglust. Käsk kõneleb Jumala iseloomuomadustest ja sellest pole võimalik kõrvaldada ainsatki tähekest selleks, et kohandada seda inimese pattulangemisega. Jumal ei muutnud oma käsku, vaid ohverdas end Kristuses, et inimest lunastada. “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” ( 2Kr 5:19)
Käsk nõuab õiglust – õiglast elu ja täiuslikku iseloomu, kuid seda inimesel ei ole. Ta ei suuda täita Jumala püha käsu nõudeid. Kristus tuli maailma inimesena, elas püha elu ja arendas välja täiusliku iseloomu. Neid pakub Ta vaba annina kõigile, kes tahavad Teda vastu võtta. Jumal arvestab sellise inimese elu asemele Kristuse elu. Nii saab inimene Jumala halastuse tõttu andeks senitehtud patud. Kuid veel enam – Kristus varustab inimlapse Jumala iseloomujoontega. Ta kujundab inimese iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks, vaimuliku jõu ja ilu kantsiks. Nii täitub Kristusesse uskuva inimese elus käsu õigus.
EGW “Ajastute igatsus”
Uueks loodud Jumala näo järgi
“Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:17)
Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis, kuid see pole mingiks tõendiks tema pöördumatuse kohta. Kristus ütles Nikodeemosele: “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3:8) Nagu tuul, mis on nähtamatu, kuid mille toime on siiski selgesti näha ja tunda, on Jumala Vaimu toimimine inimsüdamele. Uuestisünnitav jõud, mida ei näe ükski inimsilm, sünnitab hinges uue elu, loob uue loomuse Jumala näo järgi.
Kuigi Vaimu töö on hääletu ja nähtamatu, on selle tulemus nähtav. Kui Jumala Vaim on uuendanud südame, siis tunnistab sellest elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega viia end Jumalaga kooskõlla; kuigi me ei tohi üldse loota endale ega oma headele tegudele, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm. Muutus on nähtav iseloomus, harjumustes ja taotlustes. Ilmneb selge ja terav kontrast: millised olid need enne ja millised on nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund. EGW “Tee Kristuse juurde”
Sündides Vaimust
Inimsüda kogeb tõelist õnne alles siis, kui ta on end iseloomu kujundamiseks üle andnud Jumala Vaimule. Vaim muudab inimese Jeesuse Kristuse kuju sarnaseks.
Püha Vaimu mõju tagajärjel kaob vaen Jumala vastu ning selle asemele asub armastus ja usk. Uhkuse asemele tuleb alandlikkus. Hing hakkab mõistma tõe ilu ning iseloomu täiuslikkuse ja õilsuse kaudu saab Kristus austatud. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Ülistades Jeesust
Paulus hoidis pilgu ees elukrooni, mis antakse talle ja mitte ainult talle, vaid kõigile, kes igatsevad Tema ilmumist. Krooni muutis nii ihaldusväärseks võit, mis saavutatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta ülistas alati Jeesust. Igasugune talentide ja enda võiduga hooplemine ei tulnud kõne allagi.
EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Muutumatu Jumal
Selle maailma ajaloo viimastel päevadel kuulutab Siinailt kostnud hääl ikka veel: “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3) Inimene on hakanud vastu seisma Jumala tahtele, kuid ta ei saa panna vaikima käsusõna. Inimmeel ei saa vältida oma kohustust kõrgema võimu ees. Võib luua oma arusaamise kohaseid teooriaid ja püüda teaduse abil püstitada vastasrinnet jumalikule ilmutusele ning nii kõrvale tõrjuda Jumala käsuõpetuse, kuid seda tungivamalt kõlab käsk:
Issanda käsku ei ole võimalik nõrgestada või tugevdada. Issanda käsk on selline nagu see on alati olnud ja saab olema : püha, õige, hea ja täiuslik. Seda ei saa tühistada ega muuta. Selle “ausse tõstmine” või “häbistamine” on lihtsalt inimlik kõneviis. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Näide Paulusest
Paulus oli innukas tõe suhtes, julge Kristust kaitstes, ent viisakusreeglite järgimine ja tõelise peenetundelisuse and märgistasid tema käitumist.
Paulus tõmbas ligi sooje südameid kõikjal, kuhu ta läks, tema hing oli seotud oma vendade hingega. Kui ta neist lahkus, teades ja kinnitades, et nad ei näe tema palet enam iial, täitusid ta vennad kurbusega ja palusid teda sedavõrd siiralt nendega jääda, et ta kuulutas: “Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant?” Tema kaastundlik süda murdus, kui ta nägi ja koges nende kurvastust sel viimasel lahkuminekul. Nad armastasid teda ja tundsid, et nad ei suuda temast lahkuda. Milline kristlane ei imetleks Pauluse iseloomu? Kaljukindel, seistes tõe kaitseks väljas, kuid lapse kombel tundeline ja õrn oma sõprade ringis.
Kõige enam Kristuse-sarnased on need Tema järgijad, kes on kõige lahkemad, kaastundlikumad ja peenetundelisemad. Nende veendumused on kindlad ja iseloom tugev, miski ei suuda heidutada nende usku või kõigutada nende kohusetunnet.
Kristlane arendab endas tasaduse ja alandlikkuse vaimu, ta on rahulik, tähelepanelik teiste suhtes ning heas meeleolus, mida haigus ei riku ning ilmaolud ega tingimused ei kõiguta. Jumala lapsed ei unusta iialgi head teha. Head teod ilmnevad nende juures spontaanselt, sest Jumal on kujundanud nende iseloomu oma armu läbi. EGW “Elu tänasel päeval”