Ajas muutumatu
Jumala töö on kõikidel ajastutel üks ja seesama. On vaid erinevad arenguastmed ning Tema väe erinevad avaldumisvormid, selleks, et täita inimeste vajadused erinevatel ajastutel. Jumal on oma lunastusplaani samm-sammult ellu viinud alates sellest ajast, mil Ta andis esimese tõotuse evangeeliumist, läbi patriarhide ning Juuda riigi ajastu kuni käesoleva ajani. Juutide käsuõpetuse rituaalides ja tseremooniates sümboliseeritud Lunastaja oli sama Isik, keda esitavad evangeeliumid. Tema jumalikku kuju katnud pilved on hajunud; udu ja varjud on kadunud, tuues selgesti esile Jeesuse, maailma Lunastaja. Tema, kes kuulutas käsku Siinailt ning andis Moosesele ohvriteenistuse eeskirjad, on sama Isik, kes kõneles rahvale Mäejutluse. Jumala armastuse suured põhimõtted, mida Ta esitas käsu ja prohvetite alusena, on vaid selle kordamine, mida Ta oli lausunud Moosese vahendusel heebrealastele: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 6:4-5)
“Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3Ms 19:18) Mõlema seaduse ajal oli Õpetaja üks ja seesama. Jumala nõuded on samad. Tema valitsuse põhimõtted on samad. Sest kõik lähtub Temast, “kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju”. (Jk 1:17) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kindel aluskivi
Hoia oma taevase Isa käest kõvasti kinni. Meie Kaitsja Jeesus elab selleks, et meie eest paluda. Ükskõik kes võib usku oma ebapüha eluga salata, see ei muuda tõde valeks. “Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime.”” (2Tm 2:19) EGW “Tunnistused kogudusele” II
Vabatahtlik ohver
“Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” (Jh 10:17-18) Inimperekonna liikmena oli Kristus surelik, Jumalana oli Ta eluallikas maailmale. Ta võis taluda surma või keelduda sellest, kuid Ta andis vabatahtlikult oma elu, et esile tuua elu ja surematus. Ta kandis maailma patud, talus patuneedust ja ohverdas oma elu, et inimesed ei peaks igavesti surema. “Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid… Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:4-6)
EGW “Ajastute igatsus”
Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Isikuline Jumal
Kõigi tõeliste teadmiste alus on isikulise Jumala olemasolu, Kristuse ühtsus oma Isaga. Loodusest võime saada Jumala suuruse ja majesteetlikkuse kohta üksnes puuduliku arusaamise. Me näeme Tema väge ja tarkust tegutsemas, kuid Tema ise on väljaspool meie arusaamist. Ookean, kärestikud, kõrged kaljused mäed ilmutavad Tema kätetööd üksnes ebatäiuslikult. Saatan on Jumala loomistöösse toonud korratuse ja moonutused. Isa iseloomu ilmutamiseks on vaja midagi enamat kui loodust.
Kristus tuli siia maa peale, et näidata, mida piiratud mõistus võib Jumala aust mõista. Ta tuli, et ühendada jumalikkus ja inimlikkus, et Tema kaudu, Tema täiusliku iseloomu kaudu, võiksid inimesed viimaks näha Jumalat Tema au täiuses. Tema toodud ohvri teenete kaudu võime “põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu, ja saada jumaliku loomuse osaliseks”. (2Pt 1:4) Kristuse kaudu paistavad Tema järelkäijatele jumalikkuse säravad kiired. “Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.” (Jh 1:12) EGW “Pilk ülespoole”
Kasvav valgus
Peetrus manitseb oma vendi kasvama “meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises”. (2Pt 3:18) Kui Jumala rahvas kasvab armus, muutub nende arusaamine Piiblist üha selgemaks. Nad märkavad selle pühades tõdedes uut valgust ja ilu. Seda on kinnitanud koguduse ajalugu läbi aegade ja nii jätkub see lõpuni. “Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Tee Kristuse juurde”
