Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Vaid Kristuses
Kõikjal meie ümber on kuulda ülemaailmse kurbuse kaebeid. Igal pool on puudustkannatajaid ja vaevatuid. Meie töö on aidata leevendada ja pehmendada eluraskusi ja viletsust. Ainult Kristuse armastus saab rahuldada inimhinge vajadusi. Kui Kristus on meis, õhkub meie südamest jumalikku kaastunnet. Kristusesarnase harda armastuse ummistunud allikad avanevad.
Paljud on kaotanud lootuse. Vii neile jälle päikesepaistet. Paljud on kaotanud julguse. Julgusta neid oma sõnadega. Palveta nende eest. On neid, kes vajavad eluleiba. Loe neile Jumala Sõna. Paljudel on sellist hingehaigust, mida ükski maine salv ei saa leevendada ega arst parandada. Palveta nende pärast. Too nad Jeesuse juurde. Ütle neile, et Gileadis on nii palsamit kui ka Suur Arst. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Käsk
Esimeseks sammuks Jumalaga lepituse otsimise teel on veendumine oma patus. “Patt on see, mis on käsu vastu.” “Sest käsu kaudu tuleb patu tundmine.” (1Jh 3:4; Rm 3:20) Selleks, et mõista oma süüd, peab patune kontrollima oma iseloomu Jumala õiguse mõõdupuuga. See on nagu peegel, mis näitab õige iseloomu täiuslikkust ja võimaldab tal näha puudusi oma iseloomus.
Käsk ilmutab inimesele tema patte, kuid ei anna ravimit. See tõotab elu kuulekale, kuid teatab ka, et üleastuja osaks on surm. Ainult Kristuse evangeelium võib vabastada inimese patu hukkamõistust. Patune peab pöörduma Jumala poole, kelle käsust ta on üle astunud, ja uskuma Kristusesse ning Tema lepitavasse ohvrisse. Niiviisi saab ta nende pattude andestuse, mida ta on möödunud elu jooksul teinud, ja saab osa jumalikust olemusest; temast saab Jumala laps ja ta saab lapsepõlve vaimu, kelles ta hüüab: “Abba! Isa!”
Kas ta võib nüüd vabalt üle astuda Jumala käsust? Paulus ütleb:
“Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?” Johannes tunnistab: “Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked!” (Rm 6:2; 1Jh 5:3) EGW “Suur võitlus”
Ära jää seisma poolel teel
Kui soovime olla kasvavad taimed Issanda aias, peab meil olema pidev vaimuliku elu ja innukuse juurdevool. Siis on näha kasvu usus ja meie Issanda Jeesuse Kristuse tundmises. Poolel teel ei ole kohta, kus võiksime endalt vastutuse heita ja muuseas puhata.
Peame minema edasi taeva poole ja arendama kindlat vaimulikku iseloomu. EGW “Te saate väe”