“Igavene elu on see,” ütles Kristus, “et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3) Miks me ei mõista selle teadmise väärtust? Miks ei hõõgu need aulised tõed meie südameis, ei kõla meie huulil ega täida kogu meie olemust?

 Oma Sõnaga andis Jumal meie käsutusse kõik tõed, mis on meie päästmiseks vajalikud. Neist eluallikaist on ammutanud vett tuhanded, ometi selle varud ei kahane. Tuhanded on seadnud Issanda oma silme ette ning on vaadeldes muutunud Tema kuju sarnaseks. Nende vaim põleb neis, kui nad räägivad Tema iseloomust, jutustavad, mida tähendab Kristus nende jaoks ja mida tähendavad nemad Kristusele. Kuid nad ei ole neid tähtsaid ja pühi teemasid ammendanud. Veel tuhanded võivad ühineda lunastuse saladuste otsimise töös. Kui viibitakse Kristuse elu ja Tema töö olemuse lähedal, siis paistavad valguskiired igale tõe ilmutamise katsele veelgi selgemalt. Iga uus otsing toob esile midagi veelgi huvitavamat, kui seni on avastatud. See teema on ammendamatu. Kristuse lihakssaamine, Tema lepitava ohvri ja vahemehetöö uurimine köidab usina uurija mõtteid kuni aegade lõpuni ning vaadates taevaseid lõpmatuid aastaid, hüüatab ta: “Suur on jumalakartuse saladus.”

Igavikus saame teada, et kui me oleksime vastu võtnud kogu valguse, mis siin oli võimalik, oleks see avanud meie mõistuse. Lunastuse mõtted köidavad lunastatute südameid, meeli ja keeli läbi igaveste aegade. Nad mõistavad tõdesid, mida Kristus soovis avada oma jüngritele, kuid mille taipamiseks polnud neil usku. Ikka ja jälle avanevad uued arusaamad Kristuse täiuslikkusest ja aust. Ustav Majaperemees toob läbi lõpmatute ajastute oma varakambrist välja uut ja vana. EGW “Kristuse tähendamissõnad”

Kristus on sinu eest võitnud. Ta on ainus, kes saab olla pädev Päästja. Tal on taevane tarkus, suutlikkus ja vägi. Tema võib seista maailma ees imelise Nõuandja, vägeva Jumala, Igavese Isa ja Rahuvürstina. EGW “Pilk ülespoole”

Inimene, kes südamest toetub Jumalale, jääb kõige suurema tuleproovi hetkel samasuguseks nagu ta on heaolu ajal, mil talle paistab Jumala ja inimeste soosingu valgus. Usk sirutub nähtamatu poole ja haarab kinni igavestest väärtustest.

Taevas on väga lähedal neile, kes kannatavad õiguse pärast. Kristus tunneb huvi samade asjade vastu kui tema ustav rahvaski. Ta osaleb pühade kannatustes. Kes iganes tõstab käe Tema äravalitute vastu, tõstab käe Tema vastu. Sama vägi, mis on lähedal vabastama kehalisest hädast või ahastusest, on lähedal, et päästa suuremast kurjast. See aitab Jumala sulasel säilitada meelepuhtus kõigis olukordades ning saavutada võit jumaliku armu läbi. EGW “Prohvetid ja kuningad”

Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta oma jüngreid palvetama. Ta suunas neid oma igapäevaseid vajadusi Jumalale esitama ja kõik mured tema hoolde jätma. Tema kinnitus, et nende palved kuulda võetakse, on kinnitus meilegi.

Jeesus ise, elades inimeste keskel, palvetas sageli. Meie Lunastaja samastas end inimestega nende vajadustes ja nõrkustes, sai anujaks, palujaks, kes otsis oma Isalt värskeid tugevusevarusid, et võiks minna uue jõuga vastu oma kohustustele ja katsumustele. Ta on meie eeskuju kõiges. Ta on vend meie nõrkustes, “kõiges kiusatud nagu meiegi”, kuid kuna ta oli patuta, siis tema loomus põrkus tagasi kurjast, ta talus patu maailmas hingevõitlust ja -piina. Tema inimlikkuse tõttu oli palve talle vältimatuks vajaduseks ja samas ka eesõiguseks. Ta leidis lohutust ja rõõmu ühendusest oma Isaga. Kui inimeste Päästja, Jumala Poeg, tundis vajadust palve järele, kui palju enam peaksid nõrgad patused surelikud tundma tulihingelise, püsiva palve paratamatust. EGW “Tee Kristuse juurde”