Ülempreester ja Vahemees
Kristust kujutatakse kõndivana kuldküünlajalgade keskel. Nii sümboliseeritakse Tema vahekorda kogudustega. Ta on pidevas läbikäimises oma rahvaga. Ta teab nende tõelist olukorda. Ta jälgib, milline on kord nende seas, milline on vagadus, milline on pühendumine. Ehkki Ta on Ülempreester ja Vahemees taevases pühamus, on Teda ometi kujutatud kõndimas alla ja üles keset oma kogudusi maa peal. Väsimatu valvsusega jälgib Ta, kas ehk mõne Tema käskjala valgus läheb tuhmiks või kustub. Kui küünlajalad jäetaks ainult inimeste hooleks, hakkaks võbisev leek kahanema ja kustuks; kuid Tema on ise Issanda koja tõeline Vahimees, templiõuede Valvur. Tema pidev hoolitsus ja ülalhoidev arm on elu ja valguse allikas.
Kristust kujutatakse hoidmas seitset taevatähte oma paremas käes. See veenab meid, et ükski kogudus, kes on ustav oma ülesandele, ei tarvitse karta hävingut, kuna ühtki tähte, millel on Kõikväelise kaitse, pole võimalik Kristuse käest ära kiskuda. EGW “Apostlite teod”
Nälga ja janu tundes
Kui sa lähed tööle, mille Kristus on kavandanud oma järelkäijatele, ja võidad hingi, siis tunned, et vajad sügavamat kogemust, suuremaid teadmisi jumalikest asjadest ning tunned ka nälga ja janu õiguse järele. Siis palud sa tõsiselt Jumalat, su usk muutub tugevamaks ja su hing joob üha sügavamalt päästmise allikast.
Vastuseis ja kannatused juhivad sind Piibli ja palve juurde. Sa kasvad armus ja Kristuse tundmises ning saad rikkaliku kogemuse. EGW “Tee Kristuse juurde”
Evangeeliumi levik
Kristus teenis väsimatu armastusega kogu selle aja jooksul, mis Iisraelile armust anti. Ta palvetas ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Pärast Tema taevasseminemist kuulutati evangeeliumi kõigepealt Jeruusalemmas. Seal valati välja Püha Vaim. Seal ilmutas esimene evangeelne kogudus ülestõusnud Päästja väge. Seal kannatas Stefanos, kelle pale paistis otsekui ingli pale, oma tunnistuse pärast ja jättis selle nimel elu. Kõik, mida taevas ise sai anda, oli välja jagatud. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi”, küsis Kristus, “mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4) Samamoodi ei ole Tema hoolitsus ja töö sinu nimel vähenenud, vaid suurenenud. Ta ütleb ikka veel:
EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Hinnaline and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and.
See and väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele. EGW “Usk, millest ma elan”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
