Truudus Jumalale
“Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Jehoova, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtki talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja ümmardaja, ega su lojus ja võõras, kes su väravas on! Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on ja Ta hingas seitsmendal päeval, seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.” (2Ms 20:8-11)
Hingamispäeva ei esitata siin uue seadlusena, vaid korraldusena, millele on alus pandud juba loomisel. Seda tuleb meeles pidada ja pühitseda kui Looja töö mälestusmärki. Jumalale kui taeva ja maa Loojale osutades eristab hingamispäev tõelise Jumala kõigist ebajumalaist. Seitsmenda päeva pidamine väljendab, et kummardatakse Jehoovat. Seega on hingamispäev märgiks inimese truudusest Jumalale – nii kaua, kuni maa peal on inimesi, kes Teda teenivad. Neljas käsk on kümnest käsust ainus, milles esineb Käsuandja nimi ja tiitel. See on ainus käsk, mis näitab, kelle autoriteediga on käsuseadus antud. Niisiis sisaldab hingamispäev Jumala pitseri, mille Tema on käsu ehtsuse ja kehtivuse tõendamiseks käsusse vajutanud. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Sinu Kaitsja
Need, kes tõsiselt otsivad tõde ja püüavad puhastada oma hinge sõnakuulmises ning teevad kõik, mis suudavad, et valmistuda võitluseks, leiavad Jumalas kindla kaitse. “Et sa mu kannatlikkuse sõna oled pidanud, siis minagi tahan sind hoida.” (Ilm 3:10) See on Päästja tõotus. Issand saadab taevast pigem kõik oma inglid Tema rahvast kaitsma, kui et jätab ühe ainsagi hinge, kes Temale loodab, Saatana võimusesse. EGW “Suur võitlus”
Sul on armuline Abimees
Jumal, keda me teenime, on pikameelne. “Tema halastused pole lõppenud.” (Nl 3:22) Läbi kogu prooviaja palub Tema Vaim inimesel vastu võtta igavese elu and. “Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema!” (Hs 33:11) Saatana eriliseks püüdeks on juhtida inimest pattu tegema ja jätta ta siis sinna abituna, lootusetuna ja liiga kartvana, et otsida andestust. Kuid Jumal kutsub: “Haaraku ta kinni minu tugevusest, et ta võiks teha rahu minuga; ja ta teeb rahu minuga.” (Js 27:5, KJV) Kristus on hoolitsenud kõige eest ja pakkunud kõikvõimaliku julgustuse. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Side Kristusega
Kui Kristus võttis enda peale inimolemuse, sidus ta inimkonna enesega sellise armastusesidemega, mida ei suuda ealeski purustada ükski jõud peale inimese enda valiku. Saatan ahvatleb meid pidevalt seda sidet murdma – eralduma Kristusest. Sellepärast peaksime valvama, pingutama ja paluma, et miski ei meelitaks meid valima teist isandat; me oleme ju selleks alati vabad.
Vaadakem püsivalt Kristusele, siis ta hoiab meid. Vaadates Jeesusele, oleme kaitstud. Mitte miski ei saa meid tema käest ära kiskuda. Pidevalt teda vaadeldes “meid muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim”. (2Kr 3:18) EGW “Tee Kristuse juurde”
Maise ja taevase riigi erinevused
Seemnes olev idu kasvab tänu eluallikale, mille Jumal on seemnesse pannud. See areng ei sõltu inimese jõust. Samamoodi on Kristuse kuningriigiga. See on uus loodu. Selle põhimõtted on vastuolus ilmalike riikide omadega. Maised riigivõimud valitsevad füüsilise jõuga. Nad hoiavad oma võimupiirkonda väe ja võimu abil, kuid uue kuningriigi rajaja on Rahuvürst. Püha Vaim kirjeldab ilmalikke riike metsikute kiskjate sümboli abil, kuid Kristus on “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu”. (Jh 1:29) Tema valitsus ei kasuta südametunnistuse sundimiseks toorest jõudu. Juudid ootasid, et Jumala riik rajatakse samamoodi nagu maailma kuningriigid. Nad rakendasid õigluse edendamiseks väliseid abinõusid. Nad töötasid välja meetodeid ja plaane, ent Kristus on see, kes paneb aluse oma riigi põhimõtetele. Tõde ja õiglust külvates töötab Ta eksituse ja patu vastu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Rõõmus andja
Ärgu olgu Issanda varakambris puudust. Jumal täidab oma varast kõik meie vajadused. Kas meie peaksime olema üksnes tarbijad? Kas me ei peaks olema tootjad, kes annavad oma vahendid, et tõde võiks esitada paljudele inimestele, kes hindavad kuulutust ja võtavad selle vastu ning annavad omakorda Jumalale Tema oma tagasi ja neidki arvatakse tootjate hulka?
Me ei tohi Jumalalt ainult kingitusi vastu võtta. Oma vastutust täielikult tunnetades peame andma Talle tagasi, et Tema varakambris oleks Tema töö edendamiseks külluslik vahendite tagavara, millest Tema töölised saavad võtta, et viia kuulutus linnast linna ja riigist riiki.
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.” (Ps 24:1) See maailm on Issanda varaait, millest me kogu aeg võtame. Ta on andnud meile toiduseks puuviljad, teraviljad ja aedviljad. Ta paneb meie jaoks päikese paistma ja vihma sadama. Kogu inimperekond, nii head kui ka halvad, võtavad pidevalt Jumala varaaidast. Väga oluline on, kuidas nii suurte eesõigustega olevused Issanda annid vastu võtavad ja kuidas nad suhtuvad lepingusse, mille Issand on nendega teinud. Ta on teinud neist oma andide jagajad, kes võtavad Tema varaaidast ning annavad seejärel Talle annetused ja ohvriannid tagasi, “et mu kojas oleks toitu”. EGW “Pilk ülespoole”