Teenäitaja
Kristus ei andnud meile pelgalt juhised tee kohta, millel peame käima, vaid Ta tuli, et olla meile Õpetajaks. Ta mitte üksnes ei kõnelenud, kuidas peaksime sõnakuulelikud olema, vaid Ta andis meile oma eluga praktilise eeskuju, kuidas peaksime kuuletuma. Nii on Ta tõeline Abimees. Meie ees käies kõrvaldab Ta takistused ja käsib meil käia oma jälgedes. Meie õnnis Päästja ütleb: “Järgi mind. Ma juhin sind. Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses.” (Jh 14:6; Jh 8:12)
Kristus teenis tõelise Pojana, sõnakuuleliku Pojana. Ta ütles: “Mina olen pidanud oma Isa käske.” (Jh 15:10) Pühitsus on eluaegne kuulekus. Me võime saada suure au osaliseks, olles Kristuse kaasosanikud. EGW “Pilk ülespoole”
Neljanda käsu hingamispäev
Jumala seadus eksisteeris enne inimese loomist. See korraldas inglite elu. Saatan langes sellepärast, et astus üle Jumala valitsuse põhimõtetest. Pärast Aadama ja Eeva loomist tegi Jumal oma Seaduse neile teatavaks. Seda ei pandud kirja, vaid Issand rääkis seda neile isiklikult.
Neljanda käsu hingamispäev seati sisse Eedenis. Pärast seda, kui Jumal oli loonud maailma ja maa peale inimese, tegi Ta inimese jaoks hingamispäeva. Pärast Aadama patustamist ja pattulangemist ei võetud Jumala Seadusest midagi ära. Kümne käsu põhimõtted eksisteerisid enne langemist ning nende olemus sobis pühade olevuste seisukorraga. Pärast langemist ei muudetud neid eeskirju, kuid anti täiendavad juhtnöörid vastavalt inimese langenud staatusele. EGW “Lunastuslugu”
Hingamispäeva eesmärk on, et kogu inimkond võiks kasu saada. Pärast seda, kui Jumal oli kuue päevaga maailma loonud, Ta puhkas ning Ta õnnistas ja pühitses päeva, mil Ta puhkas kõigest tööst, mida Ta luues oli teinud. Ta eraldas selle erilise päeva inimestele, et nad puhkaksid tööst ning et kui nad vaatavad maad oma jalge all ja taevast pea kohal – Jumala ääretu tarkuse käegakatsutavaid tõendeid -, võiks nende süda täituda armastuse ja austusega oma Looja vastu. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära kaota lootust
Kui tajud oma patu kohutavust, kui näed ennast sellisena nagu sa tegelikult oled, siis ära kaota lootust. Just patuseid tuligi Kristus päästma. Meil ei ole vaja lepitada Jumalat endaga, vaid – oo, imepärane armastus! – Jumal Kristuses “lepitas maailma enesega”. (2Kr 5:19)
Tema püüab õrna armastusega oma eksivate laste südant võita. Ükski maine isa ega ema ei suudaks suhtuda oma laste vigadesse ja eksimustesse nii kannatlikult, kui Jumal suhtub nendesse, keda ta päästa püüab. Mitte keegi ei saaks veel õrnemini üleastujat paluda. Ühedki inimlikud huuled pole veel kunagi valanud välja rohkem õrnu tungivaid palveid ekslejale kui tema. Kõik ta tõotused, ta hoiatused on vaid sõnulseletamatu armastuse hingus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Õppimine Kristuse koolis
Just selles elus peame me usu kaudu Kristuse lepitavasse veresse vabanema patust. Meie kallis Päästja kutsub meid enda juurde, et ühendada meie nõrkus Tema tugevusega, meie teadmatus Tema tarkusega, meie väärtusetus Tema teenetega.
Jumala hoolitsev juhtimine on kooliks, kus me peame õppima Jeesuse alandlikkust. Issand ei sea iial meie ette teed, mille meie valiksime ja mis näib meile kergem ja meeldivam, vaid elu tõelise eesmärgi. Me peaksime kaasa töötama kõigi nende vahenditega, mida Taevas kasutab meie iseloomu ümberkujundamiseks jumaliku eeskuju järgi. Keegi ei saa seda tööd hooletusse jätta või edasi lükata, ohustamata kõige tõsisemalt oma hinge. EGW “Suur võitlus”
Õigust vastu võttes
Jeesus avas inimestele Jumala halastuse; kuid halastus ei kõrvalda õiglust. Käsk kõneleb Jumala iseloomuomadustest ja sellest pole võimalik kõrvaldada ainsatki tähekest selleks, et kohandada seda inimese pattulangemisega. Jumal ei muutnud oma käsku, vaid ohverdas end Kristuses, et inimest lunastada. “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.” ( 2Kr 5:19)
Käsk nõuab õiglust – õiglast elu ja täiuslikku iseloomu, kuid seda inimesel ei ole. Ta ei suuda täita Jumala püha käsu nõudeid. Kristus tuli maailma inimesena, elas püha elu ja arendas välja täiusliku iseloomu. Neid pakub Ta vaba annina kõigile, kes tahavad Teda vastu võtta. Jumal arvestab sellise inimese elu asemele Kristuse elu. Nii saab inimene Jumala halastuse tõttu andeks senitehtud patud. Kuid veel enam – Kristus varustab inimlapse Jumala iseloomujoontega. Ta kujundab inimese iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks, vaimuliku jõu ja ilu kantsiks. Nii täitub Kristusesse uskuva inimese elus käsu õigus.
EGW “Ajastute igatsus”
Uueks loodud Jumala näo järgi
“Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:17)
Mõni inimene ei tea oma pöördumise täpset aega ega kohta, samuti mitte kõiki etappe pöördumise protsessis, kuid see pole mingiks tõendiks tema pöördumatuse kohta. Kristus ütles Nikodeemosele: “Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.” (Jh 3:8) Nagu tuul, mis on nähtamatu, kuid mille toime on siiski selgesti näha ja tunda, on Jumala Vaimu toimimine inimsüdamele. Uuestisünnitav jõud, mida ei näe ükski inimsilm, sünnitab hinges uue elu, loob uue loomuse Jumala näo järgi.
Kuigi Vaimu töö on hääletu ja nähtamatu, on selle tulemus nähtav. Kui Jumala Vaim on uuendanud südame, siis tunnistab sellest elu. Kuigi me ei saa oma südant muuta ega viia end Jumalaga kooskõlla; kuigi me ei tohi üldse loota endale ega oma headele tegudele, näitab meie elu siiski, kas meis elab Jumala arm. Muutus on nähtav iseloomus, harjumustes ja taotlustes. Ilmneb selge ja terav kontrast: millised olid need enne ja millised on nüüd. Iseloomu ei ilmuta juhuslikud head või halvad teod, vaid harjumuspäraste sõnade ja tegude suund. EGW “Tee Kristuse juurde”
Sündides Vaimust
Inimsüda kogeb tõelist õnne alles siis, kui ta on end iseloomu kujundamiseks üle andnud Jumala Vaimule. Vaim muudab inimese Jeesuse Kristuse kuju sarnaseks.
Püha Vaimu mõju tagajärjel kaob vaen Jumala vastu ning selle asemele asub armastus ja usk. Uhkuse asemele tuleb alandlikkus. Hing hakkab mõistma tõe ilu ning iseloomu täiuslikkuse ja õilsuse kaudu saab Kristus austatud. EGW “Viimaste päevade sündmused”