Jumala tundmine ja iseloom
Jumala tundmine, nagu see on ilmutatud Kristuses, on tundmine, mille peavad omandama kõik, kes päästetakse. See on tundmine, mis muudab inimese iseloomu. Ellu vastu võetuna loob see hinges Kristuse kuju. See on tundmine, mida Jumal oma lapsi omandama kutsub. Selle kõrval on kõik muu tühine ja tähtsusetu.
Kõikide põlvkondade jooksul ja kõikides maades on iseloomu kujundamise tõelised alused olnud samad – Jumala Sõnas sisalduvad põhimõtted. Ainus kindel ja ohutu reegel on teha seda, mida ütleb Jumal. “Issanda korraldused on õiglased” ning “kes nii teeb, see ei kõigu iialgi!” (Ps 19:9; 15:5) Just Jumala Sõnaga astus apostel vastu oma aja väärteooriatele, öeldes: “Sest teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud.” (1Kr 3:11) EGW “Apostlite teod”
Sõnas on valgus
Pühakirja ei tohi lugeda traditsiooni või inimeste spekulatsiooni tuhmis valguses. Samahästi võiksime püüda tõrvikuga päikesele valgust näidata, kui selgitada Pühakirja inimeste traditsiooni või kujutlusvõime abil. Jumala püha Sõna au esiletõstmiseks ei ole vaja maise tõrvikuvalguse kuma. Sõnas eneses on valgus – Jumala au ilmub ning selle kõrval on kõik teised valgused tuhmid. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Iga vaimuand on oluline
Jumal ei ole andnud kõigile sama tööharu. Tema plaan on, et mitmepalgelisuses oleks üksmeel. Kui Tema plaani uuritaks ja järgitaks, siis oleks Jumala töös palju vähem vastuolusid.
Ühes ihus on palju liikmeid, kuid kõigil liikmetel ei ole sama tegevus, vaid igaüks on töö täielikkuse seisukohalt oluline. “Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: “Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: “Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.” (1Kr 12:14-20)
“Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed. Ja Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks; seejärel tulevad imeteod, seejärel armuannid tervendamiseks, abistamiseks, juhtimiseks, mitmesugusteks keelteks. (1Kr 12: 27.28) Issand soovib, et Tema kogudus austaks iga andi, mille Ta on erinevatele liikmetele andnud. Hoidugem oma mõtete endale kinnitamisest ning ärgem arvakem, et teised ei saa teenida Issandat, kui nad ei tegutse samal tegevusalal kui meie. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”
Risti saladus
Risti saladus seletab kõik teised saladused. Valguses, mis voolab Kolgatalt, paistab Jumala iseloom, mis täitis meid hirmu ja aukartusega, kauni ja kütkestavana. Arm, õrnus ja vanemlik armastus segunevad pühaduse, õigluse ja väega. Jumala üleva trooni majesteetlikkust vaadeldes näeme me Tema iseloomu meeldivust ja mõistame nii nagu ei kunagi varem nime “Meie Isa” tähendust.
Igavikus mõistetakse, et Tema, kel on piiritu tarkus, ei saanud meie päästmiseks välja mõelda mingit teist teed, kui et ohverdada oma Poeg. Tasuks selle ohvri eest on Jeesusel rõõm asustada Maa lunastatud pühadega, õnnelike surematute inimestega. Päästja võitlus pimeduse jõududega on toonud lunastatutele rõõmu, mis austab Jumalat läbi igaviku. Nii suur on Jumala silmis inimhinge väärtus, et Isa on rahul makstud hinnaga. Ja Kristus ise, vaadeldes oma suure ohvri vilju, on rahuldatud. EGW “Suur võitlus”
