Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Rajal, mis viib Jumala riiki
Kristus vaatab maailma, mis on täis maise varanduse otsimist. Ta näeb paljusid innukalt taotlemas üht asja ja seejärel teist, kuid oma innukates püüdlustes sammuvad nad mööda ainsast teest, mis viib tõelise rikkuseni.
Kristus kui see, kellel on meelevald, kõnetab niisuguseid ja kutsub neid enda järel käima. Ta pakub, et juhib neid aarete juurde, mis kestavad sama kaua kui igavik. Ta näitab neile kitsast enesesalgamise ja eneseohverduse rada. Need, kes tungivad sel rajal edasi ja ületavad iga takistuse, jõuavad auriiki. Risti üles tõstes leiavad nad, et rist tõstab neid üles ja nad saavad viimaks kadumatu aarde. Kui väärtuslik on teadmine, et meil on ustav Sõber, kes annab meile suursuguse, õilsa iseloomu, mille abil sobime taevainglite seltskonda taevastes õuedes. EGW “Pilk ülespoole”
Varane ja hiline vihm
Hommikumaades langeb varane vihm külviajal. Varane vihm on vajalik seemne idanemiseks. Varase vihma viljastavate voogude toimel tärkavad õrnad idud. Hilisvihm, mis langeb enne lõikust, aitab kaasa vilja küpsemisele ja valmistab selle lõikuseks. Issand on kasutanud neid looduslikke protsesse, et kujutada Püha Vaimu tööd.
Nii nagu vihm ja kaste langevad esmalt, et vilja idanema panna, seejärel aga seda lõikuseks küpsetada, nii teostab ka Püha Vaim vaimulikku kasvuprotsessi selle eri staadiumides. Vilja küpsemine kujutab Jumala armutöö lõpuleviimist inimhinges. Püha Vaimu väe läbi viiakse Jumala kuju inimese iseloomus täiuseni. Püha Vaim peab meid täielikult ümber muutma Kristuse kuju sarnaseks.
Hiline vihm, mis küpsetab maailma lõikuse, kujutab vaimulikku tööd, mis valmistab koguduse ette Inimese Poja tulemiseks. Kui aga varane vihm ei ole langenud, ei saa olla mingit elu, roheline oras ei ole üldse tärganud. Kui varase vihma vood ei ole oma tööd teinud, ei ole hilisel vihmal seemet, mida täiuslikuks teha. EGW “Viimaste päevade sündmused”
