Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Igatsedes Jumala järele
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, kiirustab Ta sind oma piiritu armastuse käsivartega embama. Tema kõrv on avatud kahetseva hinge appihüüule. Tema teab südame kõige esimest sirutust Jumala poole.
Ühtki palvet, ükskõik kui kõhklevat, pole tehtud, ühtki pisarat, ükskõik kui salajas, pole valatud, ühtki siirast igatsust Jumala järele, ükskõik kui nõrka, pole hellitatud, nii et Jumala Vaim sellele vastu ei tuleks. Juba enne, kui palve on kuuldavale toodud või südame igatsus teatavaks saanud, tuleb Kristuse halastus vastu armule, mis tegutseb inimhinges. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lepingumärk Jumala headusest
Missugune armulikkus Jumala poolt! Missugune kaastunne eksliku inimese suhtes, panna suure Jumala ja inimese vahelise lepingu märgiks pilvedesse kaunis kirev vikerkaar!
See sümbol pilvedes peab kinnitama kõigi usku ja usaldust Jumalasse, sest see on Jumala halastuse ja headuse märk inimeste suhtes. Kuigi Jumal oli sunnitud maa veeuputusega hävitama, ümbritseb Tema halastus siiski maad. Jumal ütles, et kui Ta vaatab pilvedes olevat vikerkaart, siis Ta meenutab seda. Ta ei taha, et arvaksime, nagu Ta ealeski unustaks, Ta rääkis vaid inimesega tema keeles, et inimene võiks Teda paremini mõista. EGW “Lunastuslugu”
Päästev usk
Hinge ei saa ravida pelgalt usk Kristusesse kui maailma Päästjasse. Usk, mis toob pääste, ei ole üksnes evangeeliumitõega nõustumine. Tõeline usk võtab Kristuse vastu isikliku Päästjana. Jumal andis oma ainusündinud Poja, “et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Kui ma tulen Kristuse juurde, siis pean vastavalt Tema Sõnale uskuma, et saan Tema päästvat armu. Elu, mida ma nüüd elan, “seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest”. (Gl 2:20)
Paljud peavad usku veendumuseks. Päästev usk on tehing, mille kaudu astuvad need, kes Kristuse vastu võtavad, Jumalaga lepingusuhtesse. Elav usk tähendab suuremat elujõudu, usaldavat usku, mille kaudu saab hing Kristuse armu läbi jõu võitmiseks. EGW “Tervise teenistuses”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
