Kristuse mäejutlus – õnn on olla tagakiusatud?
Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Elu valgus
Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus täitis Saalomoni templi, kui tempel sisse õnnistati. Valgus paistis Petlemma küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.
Kristuse mäejutlus – õndsad on rahutegijad
Usk annab rahu
Jeesuse usk annab rahu, mis on nagu jõgi. See ei kustuta rõõmusära, ei hoia tagasi rõõmsameelsust ega varjuta päikesepaistelist, naeratavat ilmet. Kristus ei tulnud ennast teenida laskma, vaid teenima. Kui meie südames valitseb tema armastus, siis järgime tema eeskuju. “Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe.” (Js 66:12) EGW “Tee Kristuse juurde”
Armastus jääb
Ükskõik kui kõrge on kellegi usutunnistus, kui ta süda pole täidetud armastusega Jumala ja kaasinimeste vastu, siis pole ta Kristuse tõeline järelkäija.
“Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis.” Kõige puhtam rõõm lähtub kõige sügavamast alandumisest. Tugevaimad ja õilsaimad iseloomud on rajatud kannatlikkuse, armastuse ja Jumala tahtele alistumise alusmüürile.
Armastus “ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha”. Kristlik armastus tõlgendab teiste motiive ja tegusid kõige soodsamas valguses. Ta ei paljasta vajaduseta nende vigu; ta ei kuula huviga halba teiste kohta, vaid püüab pigem ette tuua teiste häid omadusi.
Armastus “ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik!” Selline armastus “ei hävi ilmaski”. (1Kr 13:4-8) See ei saa iial kaotada oma väärtust. See on taevalik iseloomuomadus. Kalli aardena viib selle omanik selle läbi Jumala linna väravate. EGW “Apostlite teod”
Kummardamine Vaimus ja tões
Ehkki Jumal ei ela kätega tehtud templites, austab Ta siiski oma rahva kogunemisi oma ligiolekuga. Ta on tõotanud kohtuda nendega oma Vaimu läbi, kui nad kogunevad otsima Teda, tunnistama oma patte ja palvetama üksteise eest. Kuid need, kes kogunevad Teda kummardama, peavad loobuma kõigest kurjast. Kui nad ei kummarda Teda tões ja Vaimus ning pühalikkuse ilus, on nende kogunemine asjatu. Selliste kohta ütleb Issand: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel, ilmaaegu teenivad nad mind.” (Mt 15:8.9) Need, kes kummardavad Jumalat, peavad Teda “kummardama Vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad.” (Jh 4:23) EGW “Prohvetid ja kuningad”
