Vande andmisest ja tõotuse pidamisest
Eeloleval hingamispäeval keskendume taas Jeesus Kristuse Mäejutlusele. Teenistuse algus on tavapäraselt kell 11:00. Kõik on teretulnud!
Meie jaoks on vajalik, et me hoiaksime mälus värskena Jumala annid. Nii muutub meie usk tugevamaks ja soovib saada üha enam. Väiksemgi õnnistus, mida me saame Jumalalt, julgustab meid rohkem kui kõik jutustused teiste usukogemustest. Hing, kes võtab vastu Jumala armu, on nagu kastetud rohuaed. Tema haavad paranevad jõudsasti, talle koidab pimeduses valgus. Jumala au varjab teda. Meenutagem seepärast Issanda heldust ja Tema armastuse rohkust. Püstitagem Iisraeli rahva kombel mälestuskivid Temale ja kirjutagem neile tunnistusi sellest, mida Jumal on meie heaks teinud. Ja kui meenutame Tema tegusid möödunud rännakupäevil, siis hüüdkem tänust tulvil südamega: «Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu? Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime! Ma tasun oma tõotused Issandale kogu Ta rahva nähes!» (Ps.116,12-14).
EGW “Ajastute igatsus”
Vaimu and
Kui Kristus oma jüngritele Vaimu tõotuse andis, lähenes Tema maine teenistusaeg lõpule. Ta seisis juba risti varjus, tajudes täielikult kogu selle süükoorma suurust, mis pidi pandama Temale kui pattude kandjale. Enne enda ohverdamist aga andis Ta oma jüngritele juhtnööre selle kõige olulisema ja täielikuma anni suhtes, mida Ta oma järelkäijatele kavatses anda — anni suhtes, mis pidi andma nende käsutusse Tema armu mõõtmatud rikkused. Ta ütles: “Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees” (Joh.14,16.17). Õnnistegija osutas tulevikule — ajale, mil tuleb Püha Vaim, et teha Tema esindajana võimsat tööd. Kurjusele, mis oli sajandite kestel pidevalt kasvanud, võis seista vastu ainult Püha Vaimu jumaliku väe läbi.
Püha Vaimu tõotus ei piirdu aga ainult mingi ajastu või mingi rahvusega. Kristus väitis, et Tema Vaimu jumalik mõju pidi jääma Tema järelkäijatega kuni aegade lõpuni. Alates Nelipühapäevast kuni käesoleva ajani on saadetud Trööstija kõigi juurde, kes on pühendunud täielikult Issandale ja Tema teenistusele. Kõigile, kes on Kristuse oma isikliku Õnnistegijana vastu võtnud, on tulnud Püha Vaim nõuandjana, pühitsejana, juhtijana, tunnistajana.
Vaim annab jõudu, mis kinnitab võitlevaid hingi kõigis ettenägematutes olukordades, keset maailma vihkamist, hoolimata oma puuduste ja vigade tunnetamisest. Kurbuses ja viletsuses, kui tulevik näib tume ja murerikas, kui tunneme end abitute ja üksikutena — just siis toob Püha Vaim vastusena usupalvele troosti meie südamele.
Vaim antakse uuesti-sünnitava väena, et viia inimese juures täielikult täide Lunastaja surma kaudu saavutatud päästmine. Vaim püüab pidevalt tõmmata inimeste tähelepanu sellele suurele ohvrile, mis toodi Kolgata ristil, et ilmutada maailmale Jumala armastust ning avada patutunnetuse omandanud hingele Pühakirja kalleid tõdesid.
Toonud inimese patutunnetusele ning esitanud talle õigluse nõudeid, võtab Püha Vaim talt ära kiindumuse selle maailma asjade vastu ning täidab hinge igatsusega pühaduse järele. “Ta juhatab teid kõigesse tõtte” (Joh.16,13), ütles Päästja. Kui inimesed on tahtlikud laskma end ümber kujundada, siis leiab aset kogu inimese pühitsemine. Vaim võtab Jumala asjad ning asetab need inimhinge, otsekui pitseerib inimese nendega. Vaimu läbi tehakse elutee niivõrd selgeks, et keegi ei tarvitse eksida.
On tõsi, et lõpuajal, kui Jumala töö maa peal lõpule jõuab, käivad pühendunud usklike poolt Vaimu juhtimisel tehtud tõsiste jõupingutustega kaasas jumaliku heakskiidu erilised tundemärgid. Sümbolite kaudu varasest ja hilisest vihmast, mis hommikumaadel langeb külvi- ja lõikuseajal, kuulutasid heebrea prohvetid ette vaimuliku anni osakssaamist Jumala kogudusele ebaharilikul määral. Püha Vaimu väljavalamine apostlite päevil oli varase vihma algus ning selle tulemus oli auline. Tõelise kogudusega jääb Vaimu ligiolek kuni aegade lõpuni.
E.G.White’i raamatust “Apostlite teod”.
Elava vee jõed
Issand ütleb nende kohta, kes Tema armu vastu võtavad: “Ja ma annan neile ja sellele, mis on ümber mu künka, õnnistuse, ja ma lasen vihma sadada omal ajal: need on õnnistuse vihmad.” (Hs 34:26)
“Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: “Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” “(Jh 7:37.38) EGW “Tervise teenistuses”
Tõde valgustab
Jumala Sõna, kui seda uuritakse hoolikalt ja palvemeelselt, hoiab inimesi õiges tasakaalus. Selles Sõnas on Jumala tee selgelt määratletud. Mitte keegi, kes uurib siiralt Sõna, ei jää pimedusse.
Me ei või lükata kõrvale Jumala saadetud valgust ja samal ajal ikkagi selle kiirtes käia. Et üldse kristlased olla, peame olema kristlased kõiges, ilmutades Tema voorusi, tehes Tema tegusid. Meie kaitse on tõde. Kui Püha Vaim on istutanud südamesse tõe, siis suudame selgelt mõista erinevust õige ja vale vahel. EGW “Pilk ülespoole”
Alandlik meel
Nende juures, kes kogevad piibellikku pühitsust, ilmneb alandlikkus. Moosese sarnaselt on nad näinud pühaduse aukartustäratavat ülevust ja nad näevad oma väärtusetust, võrreldes igavese Jumala puhtuse ja üleva täiuslikkusega.
Mingit eneseülistust ega hooplevat väidet patutusele pole neis, kes käivad Kolgata risti varjus. Nad teavad, et nende patt on põhjustanud ahastust ja valu Jumala Poja südamele ning mõte sellest toob nad alandlikkusele. Need, kes elavad kõige lähemal Jeesusele, mõistavad kõige selgemalt inimkonna nõrkusi ja patusust ning nende ainsaks lootuseks on ristilöödud ja ülestõusnud Päästja teened. EGW “Suur võitlus”