Uus võimalus eluks
Jumal on Eluandja. Algusest peale olid kõik Tema seadused suunatud elu heaks. Ent patt purustas Jumalast sisseseatud maailmakorra ja põhjustas vastuolusid. Nii kaua, kuni eksisteerib patt, on vältimatud ka kannatused ja surm. Ainult seetõttu, et Lunastaja on kandnud meie eest patu needuse, võib inimene loota pääsemisele patu kohutavatest tagajärgedest. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Helde meelsus
Helduse vaim on taeva vaim. See vaim ilmneb kõige eredamalt Kristuse ohvris ristil. Meie eest andis Isa oma ainusündinud Poja. Kristus aga, olles andnud kõik, mis Tal anda oli, andis seejärel enda, et inimene võiks saada päästetud. Kolgata rist peaks äratama igas Õnnistegija järelkäijas heldemeelsust. Põhimõte, mida illustreerib rist, on – anda, pidevalt anda. EGW “Apostlite teod”
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Isa ootab sind
Kadunud poja tähendamissõnas räägitakse, kuidas eksija vastu võetakse: “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.” (Lk 15:18-20) Kuid isegi see tähendamissõna, õrn ja liigutav, nagu see on, jääb taevase Isa lõputu kaastunde väljendamisel küündimatuks. Issand kuulutab oma prohveti läbi: “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” (Jr 31:3) Kui patune on veel kaugel isamajast, võõral maal oma varandust raiskamas, tunneb Isa süda tema järele igatsust.
“Issand katsub südamed läbi.” (Õp 17:3) Iga inimsüdames tärkav soov pöörduda tagasi Jumala poole on tema Vaimu kutse. Jumal anub, palub tungivalt ja tõmbab eksijat Isa armastava südame poole. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Jumala kuningriigist
Kristuse teod tunnistasid sellest, et Ta oli Messias. Veel enam – need näitasid, millisel viisil rajatakse Tema kuningriik. Ristija Johannesele selgines sama tõde, mis Eelijale kõrbes.
Selliselt pidi ka Jeesus tegema oma töö: mitte relvade tärina või troonide ja kuningriikide kukutamisega, vaid kõnetades inimsüdant halastava ja ennastsalgava eluga. Ennastsalgavus, mis oli Ristija Johannese elu põhimõte, oli ka Messia kuningriigi põhimõte. EGW “Ajastute igatsus”
Heategemine
Need, kes võimalikult palju osalevad teistele heategemises, andes praktilise tõenduse oma huvist nende vastu, ei leevenda üksnes inimelu hädasid koormaid kanda aidates, vaid aitavad samal ajal suuresti kaasa oma hinge ja ihu tervisele. Heategemisest saavad kasu nii andja kui ka saaja. Kui unustate teiste vastu huvi tundes enda, saavutate võidu oma jõuetuse üle. Rahulolu, mida tunnete head tehes, aitab väga hästi kaasa kujutlusvõime normaalse vaimsuse taastumisele. Rõõm heategemisest elustab mõistust ja heliseb vastu kogu kehas. Head tegevate inimeste nägu valgustab rõõmsameelsus, nende ilme väljendab mõistuse moraalset õilsust. Inimene, keda ajendab tõeline omakasupüüdmatu heatahtlikkus, on saanud osa jumalikust loomusest ja on põgenenud rikutusest, mis on maailmas himude tõttu. EGW “Tunnistused kogudusele” II
