Uus suund
Kui Jumala Vaim võtab meeled ja südame oma kontrolli alla, hakkab pöördunud hinges helisema otsekui uus laul: ta mõistab, et Jumala tõotus on tema isiklikus elus täide läinud, et tema üleastumine on andeks antud, et tema patt on kinni kaetud. Jumalikust käsust üleastumisest on ta pöördunud meeleparandusele Jumala poole ja usule Kristusesse, kes suri inimese õigeksmõistmiseks. Kuna ta on “usust õigeks saanud”, on tal “rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.” (Rm 5:1) EGW “Apostlite teod”
Üksnes Jumalas on pääste
Jumal ütleb oma rahva kohta: “Otsekui laubaehte kivid peavad nad sätendama Tema maal! Tõesti kui hea ja ilus see on!” (Sk 9:16.17) Lunastatute ülendamine on igavene tunnistus Jumala armust. “Et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses.” “Et Jumala mitmesugune tarkus nüüd saaks teatavaks… taevastele valitsustele ja võimudele ajastute ettemääramise järele, mille Ta teostas Kristuses Jeesuses meie Issandas.” (Ef 2:7, 3:10.11)
Kristuse lunastustöö mõistab Jumala valitsuse õigeks. On selge, et kõikvõimas Jumal on armastuse Jumal. Saatana süüdistused on ümber lükatud, tema olemus paljastatud. Mäss ei saa puhkeda enam kunagi. Patt ei saa enam iialgi tungida universumisse. Kõik on igavesteks aegadeks kaitstud langemise eest. Armastuse eneseohverduse kaudu on maa ja taeva elanikud seotud oma Loojaga lahutamatus liidus. EGW “Ajastute igatsus”
Pidev kasvamine
Seemne idanemine kujutab vaimuliku elu algust ning taime arenemine on kristliku kasvu kaunis võrdkuju. Nii nagu looduses, on ka armus – ilma kasvuta pole elu. Taim kas kasvab või sureb. Nii nagu taime kasv on vaikne ja märkamatu, kuid pidev, on ka kristliku elu areng. Meie elu võib igas arenguetapis olla täiuslik, aga kui Jumala eesmärk meis täitub, toimub lakkamatu edasiminek. Pühitsus on eluaegne töö, nii nagu tuleb juurde võimalusi ja kogemusi ning meie teadmised kasvavad. Me muutume tugevaks, et kanda oma kohustusi, ja meie küpsus on proportsionaalne meie eesõigustega. “Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!” (2Pt 3:18) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elu lähtub Jumalast
“Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.” (Ps 104:24) Inimese kogu tarkus ja osavus ei suuda anda elu isegi väikseimale elavale looduses. Nii taimed kui loomad saavad elu vaid sellest elust, mida Jumal on andnud.
Samuti sünnib vaimulik elu inimsüdames ainult Jumalast lähtuvast elust. Kui inimene ei “sünni ülalt” (Jh 3:3), ei saa ta osa elust, mida Kristus tuli andma. Jumala tõotus on: “Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. … Teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal.” (Hs 36:26-28) EGW “Tee Kristuse juurde”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Igatsedes Jumala järele
Tõuse ja mine oma Isa juurde. Ta tervitab sind juba kaugelt. Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, kiirustab Ta sind oma piiritu armastuse käsivartega embama. Tema kõrv on avatud kahetseva hinge appihüüule. Tema teab südame kõige esimest sirutust Jumala poole.
Ühtki palvet, ükskõik kui kõhklevat, pole tehtud, ühtki pisarat, ükskõik kui salajas, pole valatud, ühtki siirast igatsust Jumala järele, ükskõik kui nõrka, pole hellitatud, nii et Jumala Vaim sellele vastu ei tuleks. Juba enne, kui palve on kuuldavale toodud või südame igatsus teatavaks saanud, tuleb Kristuse halastus vastu armule, mis tegutseb inimhinges. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
