Kristuse mäejutlus – teie olete maailma valgus
Kas te olete kunagi üritanud tomatit ja kurki kasvatada keldris ilma valguseta? Kindlasti räägib teie kogemus sellest, kui lootusetu see üritamine oli. See on nii enesest mõistetav, et kõik meie ümber vajavad valgust. Ega meie endigagi see teisiti pole. Päikest täis päeval on meeleolu mitu korda parem kui sombuse ilmaga. Samuti meie iga-aastane kogemus kevade ja suve ootamisel – aastast aastasse korduv ring, millest me mitte kunagi ei väsi. Ikka ootame seda aega, milles laulusõnade järgi “lõputult pikk on päev…”
Noorte palvenädal 16.–23. märtsil
Noorte palvenädala teema on kogudus. Loengud saad alla laadida siit.
Jumala riik
Jumala riik ei tule välist tähelepanu äratades. Jumala armu evangeeliumi ennastsalgav olemus ei saa iialgi olla kooskõlas ilmaliku meelsusega. Need kaks põhimõtet on üksteist välistavad. «Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt» (1.Kor.2,14)
Riik, mille alamana Jeesus maa peal elas, oli paheline ja inimest rõhuv. Kõikjal valitses karjuv ülekohus: väljapressimine, sallimatus ja julmus. Ometi ei üritanud Kristus uuendada ühiskonda. Ta ei rünnanud ametkondlikke ebakohti ega mõistnud hukka rahvavaenlasi. Ta ei astunud vahele võimukandjate tegevusele. Tema, kes on meie eeskuju, hoidis end lahus maisest võimust — mitte sellepärast, et Ta oleks olnud ükskõikne inimeste kannatuste suhtes, vaid sellepärast, et olukorra lahendus ei peitunud inimlikes ja välistes ümberkorraldustes. Ainus tõhus abi oli puudutada inimsüdant ja muuta see.
Kristuse riiki ei kuuluta välja seadusandliku võimuorgani otsus või maailma suurmeeste nõukogu; Tema riigi rajamine toimub siis, kui inimhinge istutatakse Püha Vaimu vahendusel Kristuse iseloom. «Aga kõigile, kes Teda vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast» (Joh.1,12.13). See on ainus võim, mis saab inimkonda õilistada. Selle töö teostab inimlike vahendajate kaudu Jumala Sõna.
Jumala riigi töö ei sõltu tänapäevalgi neist, kes taotlevad maisete valitsejate ja inimlike seaduste tuge, vaid neist, kes kuulutavad inimestele Tema nimel vaimulikke tõdesid, mille ellurakendamine paneb nende vastuvõtjad koos Paulusega tunnistama: «Ma olen ühes Kristusega risti löödud! Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees» (Gal.2,19.20). Siis tahavad nad töötada inimeste heaks nii nagu Paulus, kes ütles: «Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!» (2.Kor.5,20).
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Rohkem kui oodatu
Kristus võttis enesele inimlikkuse ja elas siin maa peal puhast, pühitsetud elu. Sellepärast on ta saanud kohtumõistja ameti. Tema, kes on kohtumõistja positsioonil, on Jumal lihas. Missugune rõõm on tunda Temas ära meie Õpetaja ja Lunastaja, kellel on ikka veel ristilöömisest jäljed, millest säravad auhiilguse kiired annavad lisaväärtuse kroonidele, mille lunastatud Tema käest saavad – neist samadest kätest, mis olid õnnistades välja sirutatud jüngrite kohale, kui Ta taevasse läks. Seesama hääl, mis ütles: “Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni”, tervitab lunastatuid Tema juurde saabumisel.
Tema, kes andis oma väärtusliku elu nende eest, Tema, kes oma armuga ajendas nende südant kahetsema, kes äratas neid mõistma kahetsuse vajadust, võtab nad nüüd oma rõõmupeole vastu. Oh, kuidas nad Teda armastavad! Nende lootuse täitumine on lõputult aulisem, kui nad oskasid oodata. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Igavese päeva valguses
Jumala armu puhastav mõju muudab inimese sünnipärase iseloomu. Lihaliku meelega inimestele ei ole taevas soovimisväärne. Nende sünnipärast, pühitsemata südant ei kütkesta see puhas ja püha paik. Kui neil olekski võimalik sinna saada, ei leiaks nad seal endale midagi meelepärast. Kalduvused, mis lihalikku südant juhivad, tuleb Kristuse armu läbi alla suruda, enne kui langenud inimene on kõlblik astuma taevasse ja tundma rõõmu puhaste, pühade inglite seltskonnast.
Kui inimene sureb patule ja äratatakse uuele elule Kristuses, täidab jumalik armastus tema südant, tema arusaamisvõime on pühitsetud; ta joob rõõmu ja tunnetuse ammendamatust lättest ning igavese päeva valgus paistab ta jalgteele, kuna temaga on pidevalt elu Valgus. EGW “Apostlite teod”
