2015. aasta misjoniraamat keskendub tervisele ja terviklikule inimesele
Trükist on tulnud 2015. aasta misjoniraamatu eestikeelne tõlge pealkirjaga „Tervis ja heaolu: Saladused, mis muudavad sinu elu”. Misjoniraamatut jagatakse erilise rõhuga misjonihingamispäeval, mis sel aastal toimus 18. aprillil. Ka Põltsamaa koguduses tutvustati hingamispäeval seda raamatut ja paluti õnnistust nende levitamiseks. Kõnes keskenduti meie misjonimeelsusele ja kutsuti üles alustama väikestest asjadest, et Jumal saaks meile ka suuremaid ülesandeid usaldada.
Üleilmse adventkoguduse peakonverentsi üks suundi on tervisemisjon, mille kohta öeldakse, et see on evangeeliumikuulutuse parem käsi. Adventkoguduse Eesti liidu kirjastustöö juht Jaanus-Janari Kogerman sõnas, et eriline rõhuasetus asetatakse tervisetööle just sel aastal ja seepärast ka vastavasisuline raamat. „Raamat maksab 1,50 eurot, seda saab osta adventkogudustes üle Eesti, aga ka e-poest. Raamatu tiraaž on 3000 eksemplari,” ütles Jaanus-Janari. „Sarnaselt eelmise aasta misjoniraamatuga „Kujuteldamatu” on ka tänavune misjoniraamat tehtud koostöös kolme Balti riigiga. Kui eelmise aasta misjoniraamatu teksti küljenduse ja kujunduse tegi kõigis kolmes keeles Indrek Ploompuu, siis sel aastal tehti see samuti kõigile keeltele Leedus. Raamat trükiti samuti Leedus,” lisas ta.
Misjoniraamatu tõlkis eesti keelde Ellen Suits, kes andis raamatule kiitva hinnangu ning kirjeldas raamatu sisu nii: „See raamat räägib praktilisest elust, üldisest tervisest ja tervise eri aspektidest. Iga peatüki lõpus jõutakse Jumala juurde ja sõnum seostatakse vaimuliku sisuga – see on hea. Raamat räägib kõigest, mis on tänapäeval oluline. Praegu antakse tervisealast kirjandust küll palju välja, aga selle raamatu tõlkimise muutus meeldivaks see, et see läheb kokku minu tõekspidamistega ja pakkus ka hingele midagi.”
Raamatu „Tervis ja heaolu: Saladused, mis muudavad sinu elu” on koostanud paljud meditsiinidoktorid, tervisetöötajad ja teoloogid eesotsas Mark Finley ja üleilmse adventkoguduse tervisetöö juhi, Peter Landlessiga.
Kristlikud süstamatkalised Ahja jõel
Aprilli teisel nädalavahetusel oli aeg järjekordse matka jaoks. Matka muutsid eriliseks 2 fakti: see on meie esimene süstamatk ning matkale tuleb 27 inimest. See on Kristlike Matkade kehtiv maailmarekord.
Kogunesime juba reede õhtul Laari lõkkekohas, et ennast matka jaoks õigele lainele häälestada. Kogu õhtu jooksul jõudis inimesi üle Eestimaa kohale ning kõige kaugemad tulijad olid 5-6 tundi pidanud juba autosõitu nautima. Alustuseks tegi lõkkemeister Annemai lõkke, seejärel püstitati telgid. Kiire tutvus inimestega ning ongi aeg toiduvalmistamiseks ja õhtuseks vaimulikuks mõtiskluseks. Toiduvalmistamisel kasutasime seekord 6. priimust, ehk 4-7-liikmelised grupid valmistasid endale iseseisvalt süüa. Peagi oli õues pime ja õige aeg minna järgnevateks päevadeks välja puhkama.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 7, lõke juba leegitses ja päev võis alata. Paljudel oli öösel külm olnud, osad poisid magasid üldse kile ehk tarbi all, kus tegelikult polnudki külmem kui telgis. Varustus pakiti autodesse ning Tanis, Ahti ja Vallo viisid autod järgmisesse ööbimiskohta ära. Teised kosutasid jällegi oma vaimset poolt vend Mairo juhtimisel. Teotahtelistena läksime Koorvere silla alla, kus ootas meid hunnik süstasid ja instruktsioon. Teooria selge, rakendasime seda kohe ka praktikasse. Natuke läks siiski aega, et süstajuhtimisega kõik sina peale saaksid. Mairo suutis juba esimese 200m peal omale varakahju tekitada, Vallo kordas sama protsessi mõned tunnid hiljem.
Ilm oli soe, päike paistis ja linnud laulsid. Jõgi voolas rahulikult oma teed ja meie sellega kaasa. Siinseal oli mahalangenud puid ja muid takistusi, aga esimene suurem takistus oli alles Kiidjärve vesiveski, millest üle ei saanud aga ümber ikka. Täitsime kõhtu müsli ja jogurtiga, mida Andres oli ustavalt oma sõiduriistas transportinud. Lisaks ilusale vaatele ja kõhutäiele sai veel kassi paitada, mida veel elult tahta.
Ülejäänud pärastlõuna vehkisime Saesaare paisjärvel aerudega vastutuult. Hüdroelektrijaama juures tuli veelkord kõik sõiduvahendid veest välja tõsta ja allpool tagasi vette lasta. Hetked hiljem toimus ka matka ainuke sissekukkumine, seegi poolik. Aga mis sa teed, kui on vaja veidike jahutamist! Tuju aga sellest ainult tõusis. Olime ju ikkagi Taevaskojas. Vaatlesime sealseid liivapaljandeid, millest kõrgeim oli 38m. Arutlesime, kuidas küll need nimed sinna kõrgele kivi sisse on saanud ja millised need paljandid “dinosauruste ajal” välja võisid näha.
Kuigi aerutamine tundus võtma terve igaviku, jõudsime siiski lõpuks järgmisesse ööbimiskohta, Otteni. Teised seadsid laagrit üles, samal ajal kui Vallo, Allan ja Siim üritasid kogu hingega silla all olevast väikesest kärestikust üles aerutada. Seekord jäi paraku edu saavutamata. See 2. võlviga vana kivisild peaks olema tuttav igale elusolevale eestlasele, sest see on üks “Viimse Reliikvia” võttepaikadest. Koht, kus Siim tõkestas küünlavankri jälitajate tee ja hobune vette kukkus. Olime päev otsa arvanud, et see hobune sai surma, aga sealselt infotahvlilt võisime lugeda, et hobune jäi ellu ja andis hiljem ilmavalgust ühele varsale.
Eriline päev oli Kaidil, sest lisaks rõõmsatele seiklustele oli tal ka sünnipäev. Laulsime, viskasime teda päris mitu korda õhku ning lõpuks sõime veel head paremat peale. Õhtu lõpetuseks sõime tulist tatraputru ning hiljem jätkasime tulise lõkke ääres tuliste vestlustega. Ja seda kuni hiliste öötundideni. Öö oli meie vastu empaatiavõimeline ja jahutas kõik, mis meis enestes lõkkele oli löönud. Võibolla pingutas ülegi, sest maa oli hommikul täitsa härmas.
Kui esimesel päeval läbisime 19km, siis pühapäeval oli kilomeetreid 4 vähem. Enamus sellest viibisime Eoste hoiualal ja sellele järgnenud sikk-sakitavas jõesängis, kus tuul puhus küll eest, tagant ja küljepealt ning lõpus läksid ka taevaluugid valla. Kõik olid väga tublid ja pidasid vastu kuni lõpuni, mille järel veel “rõõmsalt” läbimärgadena maanteesilla all hilinevat transporti oodati. Siht oli kõigil silme ees üks – jõuda sauna. Peagi olid kõigil kondid üles soojendatud ja aeg minna jälle oma teed, reaalsusesse.
Tänud kõigile osavõtjatele ja korraldajatele ilusa nädalavahetuse eest. Suurim tänu aga meie Taevasele Isale, kes on meile andnud nii ilusa looduse ja sõbrad ning kes hoidis meid sellel matkal.
Lätis toimus väikegruppide seminar
Möödunud nädalavahetusel osales seitse eestlast Lätis Riias sealsel noortekonverentsil (sarnane meie noortepäevadega), kuhu olid kutsutud esinema õde ja vend Austraaliast, Berenice Cheng ja Daryl Cheng, kes rääkisid väikegruppide rajamisest ja toimimise dünaamikast. Seminar kandis pealkirja „Your small group” (Sinu väikegrupp) ning sessioone oli kokku 10. Berenice Cheng ja Daryl Cheng on Austraalia Gateway kogudusest ning esindavad noorteühendust Adventist Youth for Christ.
Seminaril kõlas üleskutse luua oma kogukonnas väikegruppe. Marge Randlepp, kes käis kohapeal, ütles, et gruppi ei looda mitte grupi enda pärast, vaid selle tegevus on suunatud väljapoole. „Seal tutvustati meile väikegruppide edulugusid – kuidas nad on ise aastate jooksul gruppe loonud ja kui edukas selline misjonitöö võib olla, kui me mõtleme, et inimesed meie ümber on potentsiaalsed Kristuse jüngrid. Seal rõhutati, et kui inimene saab kogudusse ristitud, siis saab temast kohe ka jünger.”
Seminaril olid olulised kolm sõna: belong, believe, behave (kuulu, usu, käitu). „Iga inimene tahab kuuluda, alles siis hakkab ta uskuma ja seejärel vastavalt Jumala käskudele käituma ja seadustest kinni pidama. Meil on see järjekord sageli segamini: ootame, et inimene hakkab uskuma, siis võtame omaks ja siis inimene korraldab oma elu vastavalt Jumala seadustele,” selgitas Marge.
Seminaril nimetati väikegruppi veel teise väljendiga: care group (hoolimise grupp) „Oluline on, et inimene, kes gruppi tuleb, ei jääks üksinda. Kui ma enne olin kuulnud, et on hea, kui uuel tulijal oleks kolm sõpra, siis neil on igale uuele grupiliikmele seatud seitse sõpra või diakonit, kes on võtnud selle inimese oma südamele ja hoolitsevad tema eest,” ütles Marge.
Peamine õppetund, mille Marge endaga kaasa võttis, oli mõte sellest, et me kõik saame olla ükskõik kus Kristuse jüngrid. „Sain mõtteid, kuidas ühendada professionaalne tegevus ükskõik mis valdkonnas jüngriks olemisega. Riias esinenud naine on hambaarst ja vend lastearst. Nad kasutavad oma tööelu aktiivseks kuulutamiseks ja ka lõunapausi ajal ei aeta niisama juttu, vaid viiakse kutseid postkasti või helistatakse oma hoolealustele. Nad elavad täiesti pühendunud elu.”
„Üks lause jäi minu jaoks kõlama: väikegruppi ei saa hakata tegema väikegrupi pärast, kui inimesed ei ole valmis pühenduma. Ei saa koguduses lihtsalt öelda, et hakkame väikegruppi tegema, enne peab pikalt tööd tegema misjoniteemal. Ei piisa kaetud lauast ja piiblilugemisest. Peab olema läbimõeldud tegevus,” lisas Marge.
Eestlaste grupiga käis Riias seminaril ka Vallo Põldaru, kes ütles, et konverentsi muutis tema jaoks eriliseks see, et peakõnelejad olid pärit Austraaliast Melbourne’ist. “Ise olen seal elanud pool aastat ning nii mõneski kohas oli äratundmisrõõm suur. Paljud inimesed olid piltidelt tuttavad. Mulle meeldib sealsete koguduste organiseeritus ja misjonitööle orienteeritud ellusuhtumine. Ideede saamiseks ja vaimulikuks kasvuks väga vajalik ja kordaläinud üritus!” sõnas Vallo.
Riia seminaril osales ka Tanis Kulp, kes osaleb Pärnus veidi aja eest asutatud väikegrupi töös. „See pole väga hoogsalt kasvama hakanud, mõtlesime, et saame sealt tarkusetrasid. Nüüd peame plaani, kuidas hakkame rakendama õpitut ja püüame asju selle järgi ümber sättida,” ütles Tanis.
Väikegruppide loomise ja töö juures on olulised kaks küsimust: miks ja kuidas. „Isegi kui väikegrupi eesmärk on olla osadusgrupp, peaks selle lõppeesmärk olema kasvamine ja arenemine selleni, et grupi liikmed kutsuvad teisi inimesi sinna gruppi,” selgitas Tanis miks-küsimust.
„Olen osalenud grupis, mis pooldus ja inimesi tuli juurde. Seal olid teised motivaatorid. Inimesed olid kodulinnast ära tulnud, otsisid seltskonda ja leidsid selle seal. See oli miks. Kui see miks paika saada – miks me peaks tulema kokku ja seda koos tegema, siis see võiks hakata tööle ka meie keskkonnas, Pärnus, kus on noored perekonnad, kel pole vaja seltskondlikku poolt, kuna see vajadus on rahuldatud. Me peame oma miksi – meil on missioon siin maailmas – pinnalt edasi minema kuidas-küsimuse juurde ja nemad pakkusid selle vormi. Esimesele küsimusele peab ise vastama, ja vastused võivad erinevad olla,” lisas Tanis.
Nii Marge kui Tanis arvavad, et väikegruppide idee töötab ka Eestis. „Erinevused ei ole kultuuri taga, vaid selles, kas inimesed usuvad sellesse. Inimesed ei viitsi ega taha kirikus käia, sest nad ei näe kasvu, ei ole uusi inimesi. Ei ole seda, mida Piiblis tõotatakse: lõikust on palju. Lõikust ei ole, sest vähe on töötegijaid. Kes suhtub töösse töökalt, intensiivselt, on õnnelik ja ka kogudus kasvab,” sõnas Marge. Tanis lisas, et Riia seminar ei keskendunud näpunäidetele, vaid väikegruppide ideed esitati üldisemal tasandil. „Viimasel päeval hakkas kõik kokku tulema, asjad läksid paika, nüansid ja detailid. Grupijuhile on ka materjalid olemas, millest juhinduda.”
“Nad kasutasid oma programmides ühe osana koguduseliikmete arengu programm FAST, millest võiksid alustada need, kes tahavad oma koguduses jõuda toimiva väikegruppide tööni. Riias esinenud õde ja vend ei ole FASTi ise välja töötanud, vaid valisid selle välja kui nende jaoks kõige paremini toiminud programmi,” lisas Tanis.
Suure nädala eel
Läheneb aeg, mil mõtleme eriliselt Jumala Poja viimasele nädalale inimese Jeesusena. Ühestki teisest nädalast või täpsemalt, kaheksapäevakust, pole Piiblis mahukamat ülevaadet. See algas Jeesuse kuningliku sissemarsiga Jeruusalemma ja lõppes veel kuninglikuma ülestõusmisega surnuist. Evangeeliumides on sellest perioodist üles tähendatud hulgaliselt Kristuse õpetusi ja kõnesid, kuid kõige enam tuntakse seda aega kannatuste nädalana, mis tipnes Jeesuse Kristuse ristilöömisega.
Need sündmused on kristliku usu keskpunktis ja annavad sellele tähenduse. Paulus kirjutab korintlastele nii: “Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.” (1. Kor. 15, 16.) Selleks, et paremini mõista kristliku usu tegelikku sisu – Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist – ning tähistada neid suuri sündmusi, kutsume kõiki Vaiksel laupäeval, 4. aprillil, kell 16 pidulikule jumalateenistusele.
Täna algab üleilmse koguduse 100päevane palveaeg
„Niikaua kui kogudus rahuldub väikese asjadega, ei anta sellele Jumala suuri asju.” (Home Missionary, 1. november 1893 par. 25)
Ärgem rahuldugem enam väikeste asjadega. Olgem julged paluma Jumala Sõna tõotuste põhjal. enamat
Kujutle…
Miljonid seitsmenda päeva adventistid üle maailma palvetavad…
… kõik koos
…. 100 päeva
… ühe asja pärast
Nad palvetavad Püha Vaimu väljavalamise pärast meie kogudusele ja otsuste pärast, mis langetatakse 2015. aasta peakonverentsi töökoosolekul San Antonios Texases.
Selle 100päevase (25. märts kuni 11. juuli) palvealgatuse jooksul soovime kutsuda kõiki PALVETAMA nende teemade pärast:
Esiteks, Püha Vaimu sügavama väljavalamise pärast meie isiklikus elus.
Teiseks, et Püha Vaim valataks meie kohalikele kogudustele.
Kolmandaks, tuleval peakonverentsi töösessioonil võetakse vastu raskeid otsuseid. Adventiste üle maailma kutsutakse üles palvetama 100 päeva enne koosolekut, et Püha Vaim oleks oma väega seal kohal ja ilmneks kõigis liikmetes ja osalejates nii töökoosoleku ajal kui pärast seda.
100 päeva kõrghetk on töösessioonil, mil selle liikmeid julgustatakse palvetama nii koosoleku ajal kui ka palvekoosolekutel, mis toimuvad samal ajal.
Palun registreeri end, kui soovid selle algatusega liituda. Igapäevane palveteema ja pühendustekst saadetakse sinu e-posti aadressil kõigi nende 100 päeva jooksul.
„Siiraste palvetavate usklike kett peaks katma kogu maailma, palvetage Püha Vaimu pärast.” (Review and Herald, 3. jaanuar 1907)
Loe pikemat artiklit: http://advent.ee/artikkel/74865/adventistid-palvetavad-100-paeva-peakonverentsi-tookoosoleku-parast/
Jumala pühitseva väe märk
“Inimese Poeg on hingamispäeva isand!” Neis sõnades on ühtaegu õpetus ja lohutus. Hingamispäev tehti inimese pärast, kuid see on Issanda päev. See kuulub Kristusele. Sest “kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud!” (Jh 1:3) Kuna Tema on kõik teinud, on Ta teinud ka hingamispäeva. Tema eraldas selle päeva loomistöö mälestuseks. See kuulutab Tema Loojaks ja Pühitsejaks. See kuulutab, et Tema, kes lõi kõik taevas ja maa peal ja kelle kaudu kõike säilitatakse, on koguduse pea ning et Tema väe läbi lepitatakse meid Jumalaga. Rääkides Iisraelist, ütles Ta: “Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui märgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Jehoova, kes neid pühitseb!” (Hs 20:12) Hingamispäev on tõend Kristuse väest teha meid pühaks. See on antud kõigile, keda Kristus pühaks teeb. Tema pühitseva väe märgina on hingamispäev antud kõigile, kes Kristuse kaudu ühinevad Jumala Iisraeliga.
Jehoova ütleb: “Kui sa hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks, Jehoova püha päeva austusväärseks… siis sa tunned rõõmu Jehoovast.” (Js 58:13.14) Kõigile, kes võtavad vastu hingamispäeva tõendina Kristuse loovast ja lunastavast väest, muutub see päev rõõmupäevaks. Nähes selle päeva kaudu Kristust, tunnevad nad rõõmu Temast. Hingamispäev osutab nii Tema loomistööle kui Tema väele lunastada. Meenutades Eedeni kaotatud rahu, kõneleb see rahust, mille taastab Kristus.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”
Väärtuslik õpperaamat
Piibel on Jumala väärtuslik õpperaamat, oluline kasvataja. Piiblis sisaldub kogu tõelise teaduse alus. Jumala Sõnast võib leida kõiki teadusharusid. Ning eelkõige sisaldab see kõigi teaduste teadust – lunastuse teadust. Piibel on Kristuse lõputute rikkuste kaevandus. Tõeline kõrgem haridus saavutatakse Jumala Sõna uurides ja sellele kuuletudes. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Kohtumõistmisest Jeesuse pilgu läbi
“Kits kärneriks”. See keeleliselt vananenud sõnapaar paneb alati muigama. (Nooremale rahvale selgituseks, et sõna “kärner” on laensõna saksa keelest ja tähendab aednikku (Gärtner).) Kits oleks kõige parem aiamaa rohimise asjatundja, ainult et sügisel poleks peenardelt küll mingit saaki võtta… Seega on need sõnad üksteist välistavad – kits ei sobi aednikuks.
Analoogiline sobimatus näib Jeesuse sõnul olevat inimese ja kohtumõistja rolli vahel. Oma mõtte illustreerimiseks kasutas Jeesus humoorikat näidet pinnust ja palgist inimese silmas. Mida Jeesus siin silmas pidas? Kas kohtus õigusemõistmine on midagi jumalavastast? Või heidab Jeesus siin taas pilku inimhinge sügavamate hoovuste poole ja annab mõista, et oma hinnangutes kaasinimese teguviisi, sõnade ja eriti just motiivide üle peaksime olema ettevaatlikud?
Võimalikust pinnust ja palgist inimese silmas mõtiskleme koos Põltsamaa adventpalvelas hingamispäeval 14. detsembril kell 11.00. Kõik on oodatud!
