Põltsamaa Adventkogudus 100
Käesolev aasta on olnud eesti rahvale märgiline aasta – Eesti Vabariik tähistas oma 100. aastapäeva. Kuid peale meie isamaa on teisigi institutsioone, kes on jõudnud sama olulise tähiseni. Nende seas tähistab tänavu oma 100. aastapäeva ka Põltsamaa adventkogudus.
Koguduse rajamisel kandis suurimat rolli pastor August Klement, kes oli sündinud 1869. aastal Tapikul ja õppinud mõned aastad Põltsamaa mõisakoolis. Elurännak oli teda viinud mitmele poole – 1917 vabanes ta Siberi vangistusest, kuhu Vene keisrivõim oli ta usulise tegevuse pärast saatnud. Pärast vabanemist suunas kiriku juhtkond ta tööle Põltsamaale ning esimesed ristimised toimusidki 1918. aastal, millest algas ka Põltsamaa adventkoguduse lugu.
Möödunud saja aasta jooksul on kogudus Põltsamaa linnas asunud mitmes paigas: alustuseks Jõgeva maanteel, lisaks on ruume renditud ka V. Kingissepa (praegune Lossi) ja Kooli tänaval. Oma praegusesse asukohta Kreutzwaldi tänaval jõudis kogudus 1958. aastal, kui oma maja müüs kogudusele endine kogudusetööline Gustav Rudi. Seega täitub ka kogudusemajal tänavu ümmargused 60 aastat.
Koguduse liikmeskond pole läbi aegade olnud eriti suur, kuid see on alati olnud elujõuline ja teotahteline. Jõudumööda on püütud panustada ka kogukondlikku tegevusse, millest ehk silmapaistvamad tegevused on olnud perekond Maureri korraldatud Kuuri talu järvekontserdid Võisikul ja kooli algust tähistav heategevuslik kogupereüritus „Talvele vastu”.
Põltsamaa adventkoguduse 100. aastapäeva üritused toimuvad laupäeval, 11. augustil. Hommikul kell 10.00 toimub piiblitund ja sellele järgnev koguduse ajaloo ülevaade oma palvelas Kreutzwaldi 1. Päeval kell 15.00 on planeeritud noorteorkestri vabaõhukontsert Roosisaarel. Kell 17.00 toimub pidulik kontsert-jumalateenistus Põltsamaa Niguliste kirikus.
Põltsamaa adventkoguduse soov linna- ja vallarahvale on, et me kõik võiksime jätkuvalt rõõmu tunda oma vaiksest ja mõnusast aedlinnast ning kogeda igal päeval Kõigekõrgema hoidvat ja õnnistavat kätt! Kohtumiseni juubeliaastapäeva teenistustel, kuhu olete kõik oodatud!
Rein Kalmus
Põltsamaa adventkoguduse pastor
Kristuse mäejutlus
Hapukurgihooaeg on juba mõnda aega käes. Pole vist liialdus väita, et tavalise eestlase jaoks kuulub värske hapukurk maitseelamuse TOP viie, ehk isegi TOP kolme hulka. Teadagi on toidu maitsestamine omaette teadus, mis nõuab parasjagu harjutamist. Aga kui asi hästi välja tuleb, siis ega sööjad kiidusõnu tagasi ei hoia.
Inimestena on meil kõigil oma “maitse”. On omadusi, mida oleme geenidega eluteele kaasa saanud, kuid väga palju sõltub ka meist endist, millisena me inimestele mõjume – kas mahedana või piprasena. Mida Jeesus inimese “maitsest” arvab ja millist “maitset” Ta meie elust püüab esile tuua, sellest tahaksime rääkida hingamispäeval 28. juulil meie hommikusel jumalateenistusel kell 11.00.
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”