Näide Joosepi elust Egiptuses
Joosep jäi lihtsaks ja ustavaks Jumalale. Iga päev nägid ta silmad pahesid ja kõrvad kuulsid ahvatlusi, kuid ta ei nõustunud neid vaatlema ja kuulama. /…/ Oleks ta püüdnud põhimõtteid salata, oleks ta kiusatustele järele andnud. Ta ei häbenenud oma isade usku ega püüdnud varjata tõsiasja, et ta oli Issanda teenija.
Silmapaistev kordaminek kõigis Joosepile antud kohustustes polnud otsene ime, vaid jumalik õnnistus, mis kroonis Joosepi töökust, hoolikust ja tarmu. Joosep tunnistas, et tema edu pandiks oli Jumal ning isegi tema ebajumalaid teeniv isand tunnistas sama. Ent edu poleks tulnud ilma püsiva, läbimõeldud tegutsemiseta. Jumal sai austatud oma sulase ustavuse läbi. Jumal soovis, et Jumalasse uskuja erineks südamepuhtuse ja aususe poolest ebajumalakummardajatest ning et taevase armu valgus saaks paista paganliku pimeduse keskel. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”
Vana Testamendi tsitaadid armastusest
Vanas Testamendis Piiblis on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb. Meie eesõiguseks on Tema armastusele vastata.
- Mina, Issand, armastan õiglust, vihkan röövimist ja nurjatust. (Js 61:8 )
- Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet. (Ps 11:7)
- Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised. (Õp 10:12)
- Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast. (Õp 16:6)
- Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend. (Õp 17:17)
Elu kui and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and. See väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele.
Mis on kristlik elu? See on turvalisus, elu, mis on väljaspool patust maailma ja pidevas ühenduses Kristusega. Kui meie elu Kristuses on varjul Jumala juures, saame me austatud, kui Kristus tagasi meie Maale tuleb. Seni aga tuleb meil pühendunult Jumalat teenida kõigi meile Tema poolt antud võimete kohaselt.
Kuidas kasutad sina oma elu? Tuleb aeg, mil sa pead sellele küsimusele vastama. EGW “Usk, millest ma elan”
Üks tervik
On neid, kes tunnistavad, et usuvad ja õpetavad Vana Testamendi tõdesid, põlates samas Uut. Kuid Kristuse õpetusi eemale lükates näitavad nad, et ei usu seda, millest patriarhid ja prohvetid on rääkinud. “Kui te usuksite Moosest,” ütles Kristus, “siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.” (Jh 5:46) Järelikult pole isegi nende Vana Testamendi õpetustes tõelist väge.
Paljud, kes ütlevad, et usuvad ja õpetavad evangeeliumi, on samasuguses eksituses. Nad jätavad kõrvale Vana Testamendi kirjutised, mille kohta Kristus lausus: “Need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39) Vana hülgamisega hülgavad nad tegelikult ka Uue, sest mõlemad on terviku lahutamatud osad. Vana Testament heidab valgust Uuele ja Uus Vanale. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








