Nimi peopesas
Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”
Lähemale Jeesusele
Mida lähemal oleme Jeesusele, mida selgemini näeme Tema iseloomu puhtust, seda selgemini näeme ka patu äärmist patusust ning seda vähem soovime ülistada iseennast. Meie hing tunneb siis pidevat igatsust Jumala järele ja me tunnistame pidevalt, tõsiselt, südamest oma patte ning alandume südamest Tema ees. Meie kristliku elu igal sammul muutub meie meeleparandus sügavamaks. Me teame, et meie jõud seisneb ainult Kristuses ning me tunnistame koos apostliga: “Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head.” “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist, kelle läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.” (Rm 7:18; Gl 6:14) EGW “Apostlite teod”
Püha Vaimu läbi Kristuses
Taim kasvab, võttes vastu seda, mida Jumal tema elu säilitamiseks annab. Taim sirutab juured sügavale mulla sisse. Ta imeb endasse päikesepaistet, kastet ja vihma. Ta võtab õhust eluks vajalikke aineid. Samamoodi peab kristlane kasvama koostöös jumalike mõjudega. Oma abitust tundes peame ära kasutama kõik võimalused, mis antakse meile täielikuma kogemuse saavutamiseks. Nii nagu taim juurdub mullas, nii peame meie ajama oma juured sügavale Kristusesse. Nii nagu taim võtab vastu päikesepaistet, kastet ja vihma, peame meie avama oma südame Pühale Vaimule.
Töö ei saa tehtud “väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand”. (Sk 4:6) Kui hoiame oma mõtted Kristusel, siis kosutab Ta meid “nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad”. (Ho 6:3) Ta paistab meile Õiguse Päikesena ja meil on “paranemine tema tiibade all”. (Ml 3:20) Siis me õitseme “nagu lilleke” ja “nagu viinapuu”. (Ho 14:6.8) Toetudes kogu aeg Kristusele kui meie isiklikule Päästjale, kasvame kõigis asjus Temasse, kes on meie pea. “Nii nagu te nüüd olete Kristuse Jeesuse võtnud vastu Issandaks, nõnda käige Temas, olles juurdunud ja ülesehitatud Temas ning kinnitatud usus, nõnda nagu teid on õpetatud.” (Kl 2:6.7) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ära sule südant
Ainus tee jõuda sügavama arusaamiseni tõest on hoida süda erguna ja Kristuse Vaimule vastuvõtlikuna. Inimhing peab saama puhastatud enesearmastusest, uhkusest ja kõigest, mis on seda täitnud, ning Kristus peab saama võimaluse seal valitseda. Inimlik tarkus on liiga piiratud mõistmaks lunastust. Lunastusplaan on nii ulatuslik, et mõttetarkus ei suuda seda seletada. Alati jääb see saladuseks sügavaimagi arutluskäigu ees. Lunastust ei saa seletada, kuid seda võib õppida tundma kogemuste põhjal. Ainult inimene, kes näeb oma patusust, suudab mõista Kristuse õilsust. EGW “Ajastute igatsus”
Alati Kristuses
Kõike seda, kes Kristus oli oma jüngritele, soovib ta olla oma lastele ka tänapäeval, sest oma viimases palves koos tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles ta: “Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma”. (Jh 17:20)
Jeesus palvetas meie pärast ja palus, et oleksime üks temaga, nagu tema on üks Isaga. Milline ühendus see küll on! Päästja on öelnud enda kohta: “Poeg ei saa midagi teha iseenesest”. (Jh 5:19) “Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Jh 14:10) Kui Kristus elab meie südames, siis ta töötab meis, et me tahame ja toimime “tema hea nõu kohaselt”. (Fl 2:13) Me peame töötama, nagu tema töötas, me peame ilmutama samasugust vaimu. Ja nõnda, teda armastades ja temasse jäädes, kasvame “kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus”. (Ef 4:15) EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”