Õpetusi eluks
Piibel on teejuht, mis peab lahendama paljusid probleeme, mis kerkivad isekate kalduvustega meeltesse. See on Jumala tarkuse peegeldus, mis ei sisalda üksnes suuri ja olulisi põhimõtteid, vaid annab ka praktilisi õpetusi eluks ja inimeste käitumiseks kaasinimestega. Selles on pisikesed üksikasjad, mis otsustavad meie suhte Jumala ja üksteisega. Siin on ilmutatud täielikult Jumala omadused ja tahe Jeesuse Kristuse isikus ning on määratud inimese kohustus teenida siira südamega Jumalat ja küsida igal sammul: “Kas see on Issanda tee?” …
Kõik, kes tahavad kristlikku iseloomu täiustada, peavad kandma Kristuse iket. Kui nad tahavad istuda Kristuse Jeesusega koos taevastes eluasemetes, siis peavad nad siin maa peal Temast õppima. Meie loomus vajab distsipliini. Nad peavad olema kooskõlas Jeesuse Kristuse olemusega, et Tema võiks täide viia kõik hea, mida Ta kavandab nende heaks, kes alistuvad Talle, et nende iseloom võiks saada Tema järgi vormitud. Suur Õpetaja kannab sama iket iga hingega, kes võtab vastu Tema ikke. EGW “Pilk ülespoole”
Hinda Kristuse teeneid
Ma tõstan sinu ette Kristuse ja Tema kui ristilöödu. Pühenda Talle oma südame parimad kiindumused. Anna Talle oma mõistus, see kuulub Talle. Anna Talle oma raha ja mõju talendid, need anti sulle üksnes täiustamiseks. Jeesus võttis seljast oma kuningliku rüü, astus igaveselt troonilt alla, rüütas jumalikkuse inimlikkusega ja sai meie pärast vaeseks, et meie võiksime Tema vaesuse kaudu rikkaks saada. Kas rikkaks raha poolest? Maa või pangakonto poolest? Ei, et me võiksime hankida igavese varanduse.
Ainult Kristuse kaudu on võimalik lunastus. Ta tuli maa peale, et langenud üles tõsta. Ta paneb oma inimliku käsivarre inimkonna ümber ning haarab samal ajal oma jumaliku käega Kõikväelise troonist – nii ühendab Ta piiratud inimesed lõputu Jumalaga, maa taevaga. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Elu kui tunnistus
Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme.
Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”