Jumala Sõna avardav mõttetera
Jumala tõe päike on valgustanud meid ja me peame peegeldama seda valgust pimeduses kõndijate teele. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Piiblisalm
“Võit on Issanda käes.” (Õp 21:31)
Paasapüha
Iisraeli rahva kõik tulevased sugupõlved pidid kord aastas pidama suure vabastamise mälestuseks püha. Tulevastel aastatel seda püha pühitsedes pidid iisraellased jutustama oma lastele lugu päästmisest, nagu õhutas Mooses.
Paasapüha pidi olema nii mälestuslik kui ettetähenduslik. Mälestuspühana viitas see Egiptusest vabastamisele, ettetähenduslikuna suunas aga mõtted suurele päästmisele, mil Kristus vabastab oma rahva patuorjusest. Paasatall sümboliseeris Jumala Talle – meie ainsat pääsemislootust. Apostel ütleb: “Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud.” (1Kr 5:7) Üksnes paasatalle tapmisest polnud küllalt, talle verd tuli võida uksepiitade külge. Sarnaselt sellele peavad Kristuse vere teened saama osaks inimesest. Ei piisa uskumisest, et Kristus suri maailma eest. Meil tuleb uskuda, et Ta suri isiklikult meie eest. Ja meil tuleb Tema lunastava ohvri teened enda jaoks vastu võtta. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Head mõtted
Kristuse seesmine tundmine teeb inimese kõlblikuks võtma vastu elukrooni, mis ei kao. EGW “Maranatha meie Issand tuleb”
Igavikuks valmistumine
Evangeelium seostub valguse ja eluga. Kui poleks üldse päikesevalgust, siis kõik taimestik hukkuks ning inimelu ei saaks eksisteerida. Kõik loomad sureksid. Me kõik peame arvestama sellega, et ühelgi alal ei tohi olla liialdamist. … Me valmistume tulevikuks, surematuks eluks taevariigis. Me loodame, et teeme oma tööd suure, võimsa Arsti valguses ja väes. Kõik peavad tegema oma ennastohverdava osa. Igaüks meist peab Kristuselt õppima.
Meie töö on hoolikalt uurida ning olla meie Päästja plaaniga kooskõlas. Ta oleks võinud lasta inglite hulkadel näidata oma tõelist vürstlikku iseloomu, kuid Ta jättis kõik kõrvale ja tuli meie maailma inimlikkusega riietatult, et kannatada inimlikkuses kõiki kiusatusi, millega inimest kiusatakse. Ta oli kõigis asjus kiusatud nagu inimesed, et Ta saaks näidata, et meil on võimalik olla võidukad võitjad – üks Kristusega nagu Kristus on üks Isaga. “Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.” (Jh 1:11.12) EGW “Pilk ülespoole”
Piiblisalm
“Tema, Issand, on meie Jumal. Ta peab igavesti meeles oma lepingut.” (Ps 105:7.8)
Selgitav mõttetera
Uskliku jaoks on Kristus ülestõusmine ja elu. Lunastaja kaudu saadakse tagasi patu läbi kaduma läinud elu, sest Temal on elu eneses, et äratada üles need, keda Ta tahab. Temal on õigus anda surematust. EGW “Ajastute igatsus”
Pääste Jumal
Heebrealased olid leeris mere kaldal, mille ületamine näis võimatuna. Lõunasuunas takistasid edasiminekut hambulised mäeahelikud. Äkki märkasid iisraellased kauguses helkivaid relvi ja edasiveerevaid sõjavankreid, mis kuulusid suure armee eelsalgale. Lähenevast salgast tagapool hakkasid paistma jälitavad väeüksused. Iisraellasi valdas hirm. Mõned hüüdsid appi Issandat, kuid enamus tõttas kaebehüüetega Moosese juurde. (2Ms 14:11-12)
… Mooses, kes oli seni harjunud kuulekalt järgima jumalikku juhtimist, ei kartnud ka nüüd tagajärgi. Ta vastas rahvale rahulikult ja kindlalt.
EGW “Patriarhid ja prohvetid”