Imepärane elu
Imepärane elu täidab kogu loodust – elu, mis hoiab ülal lugematuid maailmu terves mõõtmatus universumis; elu, mis peitub pisikeses suvetuules lendlevas putukas; elu, mis annab lennuhoo pääsukesele ja toidab kaarnaid; elu, mis paneb pungad õide puhkema ja õied vilja kandma.
Seesama loodust ülalhoidev vägi tegutseb ka inimeses. Südame tööd juhtivad seadused, mis reguleerivad elu voolamist kehas, on sellesama vägeva Targa seadused, kellel on õigus inimhinge üle kohut mõista. Temast lähtub kõik elu. Vaid kooskõla Jumalaga aitab meil leida tõelist elu. Kõik Tema loodud olendid kogevad sama elu, mida hoiab alles Jumalalt tulev elujõud; elu, mida saab elada kooskõlas Jumala tahtega. Tema füüsilistest, vaimsetest või moraalsetest seadustest üleastumisega viime endid välja kooskõlast universumiga. …
Sellele, kes õpib tõlgendama looduse õpetusi, avaneb kogu loodus; maailmast saab õpik ja elust kool. Inimese ühtsus looduse ja Jumalaga, Jumala seaduse ülivõimsus ja patu tagajärjed ei jäta puudutamata mõistust ega vormimata iseloomu. EGW “Usk, millest ma elan”
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Selgitav mõttetera
Asugem õppima
Me peame maapealses madalama astme koolis õppima õppetunde, mis valmistavad meid ette astuma kõrgemasse kooli, kus meie haridustee jätkub Kristuse isikliku juhendamise all. Siis avab Ta meile oma Sõna tähenduse. Me ei saa lubada endale seda, et loobume eesõigusest näha Tema nägu ja kuulata evangeeliumi Tema huulilt.
Kas me ei peaks kogu hingega tegutsema ettevalmistuses kõrgema kooli jaoks, kus näeme Kristust palgest palgesse? EGW “Pilk ülespoole”