Tõeline tarkus
Tõeline tarkus on ilmalikult targa inimese arusaamisest lõpmatult kõrgem. Varjatud tarkus, mis on hinges elav Kristus, au lootus, on sama kõrge kui taevas.
Jumalakartuse sügavad põhimõtted on ülevad ja igavesed. Üksnes kristlik kogemus aitab meil seda mõista ja omandada teadmiste aardeid, mis on varjul Jumala nõuannetes, kuid on nüüd avalikuks tehtud kõigile, kel on elav ühendus Kristusega. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ära sule südant
Ainus tee jõuda sügavama arusaamiseni tõest on hoida süda erguna ja Kristuse Vaimule vastuvõtlikuna. Inimhing peab saama puhastatud enesearmastusest, uhkusest ja kõigest, mis on seda täitnud, ning Kristus peab saama võimaluse seal valitseda. Inimlik tarkus on liiga piiratud mõistmaks lunastust. Lunastusplaan on nii ulatuslik, et mõttetarkus ei suuda seda seletada. Alati jääb see saladuseks sügavaimagi arutluskäigu ees. Lunastust ei saa seletada, kuid seda võib õppida tundma kogemuste põhjal. Ainult inimene, kes näeb oma patusust, suudab mõista Kristuse õilsust. EGW “Ajastute igatsus”
Alati Kristuses
Kõike seda, kes Kristus oli oma jüngritele, soovib ta olla oma lastele ka tänapäeval, sest oma viimases palves koos tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles ta: “Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma”. (Jh 17:20)
Jeesus palvetas meie pärast ja palus, et oleksime üks temaga, nagu tema on üks Isaga. Milline ühendus see küll on! Päästja on öelnud enda kohta: “Poeg ei saa midagi teha iseenesest”. (Jh 5:19) “Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Jh 14:10) Kui Kristus elab meie südames, siis ta töötab meis, et me tahame ja toimime “tema hea nõu kohaselt”. (Fl 2:13) Me peame töötama, nagu tema töötas, me peame ilmutama samasugust vaimu. Ja nõnda, teda armastades ja temasse jäädes, kasvame “kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus”. (Ef 4:15) EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”
Jumala käsu muutumatus
Kristus tuli maa peale kannatama ja surema mitte ainult selleks, et lunastada inimene. Ta tuli, et “teha õpetus suureks ja võimsaks” ja seda mitte ainult selleks, et selle maailma elanikud suhtuksid käsuõpetusse nii nagu nad sellesse peaksid suhtuma, vaid ka selleks, et näidata universumi kõigile maailmadele Jumala käsu muutumatust. Kui käsu nõudeid oleks saanud eirata, poleks Jumala Pojal olnud vaja anda oma elu käsust üleastumise lepitamiseks. Kristuse surm tõestab käsu muutumatust. Ohver, milleks lõpmatu armastus Isa ja Poega sundis, näitab kogu universumile nii nagu ainult lunastusplaan näidata saab, et õiglus ja halastus on Jumala käsu ja valitsuse aluseks. EGW “Suur võitlus”
Aluskiviks Kristus
Jesaja prohvetikuulutuses on öeldud, et Kristus on kindel alus, kuid ka komistuskivi. Apostel Peetrus kirjeldab Pühast Vaimust inspireerituna neid, kellele Kristus on aluskiviks, ja neid, kellele Ta on pahandusekaljuks.
“Kui te olete tunda saanud, et Issand on helde. Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, ning “komistuskiviks” ja “pahanduskaljuks””. (1Pt 2:3-8)
Ühenduses Kristusega, elava kiviga, saavad kõik, kes sellele alusele ehitavad, elavateks kivideks. Paljud inimesed võivad oma jõupingutustega end tahuda, poleerida ja kaunistada; kuid nad ei saa muutuda “elavateks kivideks” siis, kui nad pole ühenduses Kristusega. Ilma selle ühenduseta ei saa ükski inimene päästetud. Kui meis puudub Kristuse elu, ei suuda me vastu panna kiusatustele ja tormipäevadele. Meie igavene saatus sõltub sellest, kas me toetume kindlale alusele. Paljud ehitavad alusele, mis ei ole läbi proovitud. Kui tuleb paduvihm, raevutseb torm või mühisevad tulvaveed, siis sellised kojad langevad. Need pole rajatud igavesele Kaljule, tõelisele nurgakivile Jeesusele Kristusele. EGW “Ajastute igatsus”
